Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (172) Vilde Teater - ☞Patukahetseja - (Staadioni 48, 06.04.2011) ♥♥♥♥

Autor(id): Isaac Bashevis Singer
Žanr: draama
Näitlejad: Matti Linno, Rein Annuk, Ursula Noor, Airé Pajur, Tess Pauskar, Anni Luud
Tutvustus: Josef Šapiro täiesti ebatavaline lugu.
Hinnang: Must-valge lugu väga teravatel teemadel - usk ja armastus. Kuidas tänapäev viib meid kaugemale esivanemate usust ja labastab armastuse. Või kui tänapäev see siis on, kui väidetavalt noor Šapiro tegutseb näidendis juba 1950-ndatel aastatel. Visuaalselt on valge "Hea tung" üsna äratuntavalt esindatud, tekstiliselt kipub peale jääma must "kuri tung". Mingil hetkel tuuakse kontrastiks sisse ka punane, aga sedagi mitte niivõrd lootuse kui kurjakuulutava sümbolina.

Iga karakter pooldub etenduse käigus. Seepärast on algul üsna raske aru saada, mis toimub. Kavalehe terasem ülevaatamine aitab segadust vähendada.

Kui miski häiris, siis se, et vanem Josef (Matti Linno) luges oma osa suuresti tekstiraamatust maha. Sümbolina on ju päris hea, praegu on elulugude kirjutamine väga moes ja kui juba kirjutatakse, küll siis aegajalt sealt midagi ka maha loetakse. Võib-olla oleks mõtlik kirjutaja olnud parem kui mahalugeja. Aga muidu oli väga usutav roll.

Rein Annuk on väga hea leid. Järjekordne näide sellest, et häid näitlejaid on ka harrastusteatrites.

Mehed olid väga head, aga seekord mängisid naised nad siiski üle. Ursula Noore kuri ja Airé Pajuri hea pidasid maha väga nauditava võitluse tuues etendusesse võlu ja salapära, andes ühe mehe kannatuste jadale hoopis laiema mõõtme.

Ka Ursula kunstnikutöö on hästi õnnestunud. Lihtne ja lööv. Helikujundusega läks veidi kehvasti, sest vaikusehetke taustamüra kippus veidi häirivaks jääma. Aga mine tea, ehk saab selle vea ajada puldi taga olnud tehniku (või siis kehva tehnika) kaela.

Märkused: Kuus inimest laval, kolm puldi taga, seitse pealtvaatajat. Viimastest üks on fotograaf, kaks Vilde teatri omainimest, külalisnäitleja Üliõpilasteatrist (kirjutab vist ka arvustust millegi või kellegi jaoks), etenduse aluseks olnud raamatu jidiši keelest tõlkija koos kaaslasega. Seega olin ainus etendusega mitteseotud inimene saalis.

Loodan südamest, et alates kolmandast etendusest leidub ikka ka teisi inimesi, kes leiavad tee sellesse hämarasse saali. Näidendis on küll palju juttu labastest asjadest, aga ise labaseks ei mindud.