Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (193) Eesti Draamateater - ☞Kas ma olen nüüd elus - (Sadamateater, 07.09.2011) ♥♥♥

Autor(id): Siim Nurklik
Žanr: draama
Näitlejad: Mari-Liis Lill, Jan Uuspõld, Margus Prangel, Kristo Viiding
Tutvustus: Kolm inimest ja üks ahv murravad öösel sisse tundmatusse kontorisse. Neil on aega kuni hommikuni. Nad teavad, et maailma valelikkust, tinglikkust ja konstrueeritust läbi näha ei ole raske, raske on midagi asemele panna. Aga nad püüavad. Nad mängivad mänge, sest see on veel ainus võimalus, kuidas inimeste tähelepanu võita. Manitsused ja noomitused ei aita juba ammu. Nad mängivad armastust ja surma ja kaarte ja kodu ja majanduskatastroofi. Nad mängivad,, aga nende valu on tõeline. Kuidas me jõudsime olukorrani, mille eesmärgiks on teha rahast rohkem raha, tööst rohkem tööd ja puudusest rohkem puudust? Miks me arvame, et kõige õnnelikum elu on temal, kelle elu on pealtnäha kõige sarnasem õnneliku filmiga (või laulu või artikli või pildiga)? Millal me muutusime võimeliseks inimsuhteid kümnepallisüsteemis hindama? Mida tähendab lahe? Millal miski sind viimati liigutas? Ja kuidas me jõudsime sinnani, et ainus kokkupuude elavaga on palmisaarepilt meie arvutiekraanil? Me ei tea,, aga me tahame sealt ära. Andke käsi ja läheme koos.
Hinnang: Esimese vaatuse ajal tulid vägisi meelde Ita Everi hiljuti ühes telesaates õeldud sõnad: "Kui ma tulen draamatatrisse, siis ma tahan, et tekst kannaks. Kehakeel on küll oluline, aga kui ma tahaksin seda jälgida, siis läheksin mõnda teise teatrisse". Tegevuste virrvarri oli ju omamoodi põnev vaadata, aga mõttest ja mõttekusest oli raske aru saada. Tõsi teine vaatus tegi olulisi korrektiive.

Meeldis, et etendus käis ka siis, kui etendus ei käinud. Kui naaberuses oli kosta nurinat, et ka koristajat mänginud neiu kummardama veeti, siis minu arvates oli see õige tegu.

Kui rääkida kehakeelest, siis Kristo ahv oli suurepärane. Mari-Liisi joogalikud majandusimeminutid olid hästi välja mängitud (video jäi veidi lühikeseks ja hakkas end kordama, aga muidu sobis kenasti laval toimuva kaosega kokku). Marguse puhul jäi silma väga hea teiste kaaslaste jälgimine ja abistamine. Jan jäi kuidagi krampi. Aga eks igas sissemurgjate kambas peab olema keegi, kes tegevusega päri pole.