Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (40) Theatrum - ☞Linn - (Athena kultuurikeskus, 20.11.2008) ♥♥♥

Autor(id): Jevgeni Grishkovets
Žanr: draama
Näitlejad: Anneli Tuulik, Marius Peterson, Lembit Peterson, Kristo Toots, Tarmo Song
Tutvustus: Teater ise tüki sisu varmalt ei tutvusta. Kavalehel pigem tutvustatakse Grishkovets loometeed, kui antakse vihjeid sellele, mida laval nägema hakkab..
Hinnang: Enamuse ajast etendusest painas mind küsimus, miks lavameistrid on näinud kõvasti vaeva metallkonstruktsioonide püstitamise ja neile katkise autoklaasi riputamisele. Klaas andis ju küll toale kena lae ja kõrgele lakke mõned värviküllased valguslaigud, aga ikkagi, miks peaks seda nii kapitaalselt kinnitama. Saaks siis aru, et keegi ronib mööda neid kindlaid tellinguid pidi või midagi... Ja kui etenduse lõpus saabub juhi ühe käeviibutuse ajel tehniline lõpplahendus, siis on selge - antud kontstruktsioon on täiesti iseenda eest. Nüüd painab, aga mõte, kas seda poleks saanud lahendada veel huvitavamalt või siis vähemalt lihtsamalt....

Publiku seas tundus seekord olema tavalisest enam eakaid inimesi. Mõni neist tukkus pool etendust ärgates Tema veidi valjemate kärgatuste saatel, mõned sosistasid oma vahel "...mida sellega õelda taheti...". Enim meeldis, aga etendusejärgne jutukatke nende kõnelusest - selleks, et sellest tükist aru saada, selleks pidanuks kaasa mõtlema...

Kõige huvitavam karakter läbi lavastuse oli Juht. Ühtegi sõna lausumata sai linnakärale vaatamata ühest suurest laval lebavast risttahukast töölaud, söögilaud, voodi, pargipink või takso saadetuna eriskummalisest muusikast. Juht ühelt poolt oli laval ja teiselt poolt nagu ei olnud ka. Samas mäng ei alga kunagi enne kui juht selleks loa. Ja siis kui juht hakkab rääkima, siis on kõik sama hea või isegi parem...

Tema - läbipõlenud igipõline linnainimene, kellel väljastpoolt vaadatuna oleks nagu kõik olemas - töökoht mida kadestavad paljud, truu ja abivalmis abikaasa, kolmandas klassis käiv poeg. Aga sisemine tasakaal on kadunud. Mõtlemisest saavad alguse muutused, millest esialgu saavad aru vaid väga lähedased inimesed, aga mis hiljem viivad hävitava kaose teele. Silmaga nähtavat lahendust ei ole ja nii võime meiegi ükskord seista silmitsi uue maailmaga nagu seda tegi Tema etenduse lõpus.

Sõnaseade oli päris osav. Kuigi rastkseti arusaadav oli seal sees raaskuke huumorit ja tõetera. Viimase leidmiseks peaks teksti teist korda veel üle vaatama..