Autor(id): Peca Stefan
Žanr: draama
Näitlejad: Meelis Põdersoo, Tanel Saar, Margo Teder, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Tõnu Oja (Eesti Draamateater)
Tutvustus:
"Elus on hetki, mida tuleb kasutada, poiss. Praegu on meie hetk. Meil on
võimalus asi enda kasuks pöörata! Niiet, Frank... sina ja George panete
otsemat teed lennujaama. Mina ja Dame tegeleme ülejäänud staffiga mul on
mõned sõbrad, saame osa kraamist täna öösel lahti, teenime pisut reisiraha!"
Lugu heaoluühiskonna noortest jõudikutest, kes pole veel oma eluga suurt
midagi peale hakanud ja nad ei tule ka selle peale, et võiks midagi teha,
sest nad pole kunagi mitte midagi teinudki... Nende "tegemised" on kulgenud
teleka, narkootikumide ja alkoholi seltsis, nautides elumõnusid ja otsides
lihtsaid rahateenimisvõimalusi.
Aga see ei tähenda, et neil puuduksid unistused, siirad tunded ja ihad. Oma
labasuse ja roppuse juures vajavad nemadki perekonda, sõpru, armastust...
Aga vahest on ikkagi õigem kõik ausalt ära rääkida... küll siis tuleb ka
armastus!??
Hinnang:
Peca on kasutanud minu kirjandi kirjutamise meetodit - jahuda pikalt laialt
veidi ebatraditsionaalsel viisil maast ja ilmast ning avastades siis, et
sisu ja pealkiri ei lähe kokku tõmmata ühe lõiguga elegantselt asi kokku
nii, et pealkiri sobib täiesti. Kokkuvõttes päris korralik tervik.
Tutvustus on ka tõenäoliselt taotluslikult jäetud väga segaseks, et vaataja
ei oskaks enne etenduse algust midagi arvata. Või siis kui ta loeb postimehe
arvustust, siis on hilja - piletid on juba ostetud. Samas inimene, kes usub
vaid Postimehe arvustust ja jätab etendusele minemata saab samuti kõvasti
petta.
Sisu poolest üllatas kõige rohkem Tõnu Oja poolt mängitud maniakaalselt
armuvalus Georgi isa roll. Mitte, et selliseid tegelasi ei võiks ilmas ringi
konnata. Aga eelhäälestuna Postimehe arvustusest ootasin, et isa tuleb koju
ja lööb korra majja, aga mitte ei hakka segadust juurde tekitama.
Päris huvitav lavakujundus. Suhteliselt suur lavaruum peteti väikseks. Samas
tuldi vaatajatele võib-olla veidi liigagi lähedale - mõned põrandal toimunud
stseenid jäid pingiridade varju peitu. Värvi vahetav pirn laes pani mõtlema,
kuidas seda savutati - tavalise LED'i jaoks tundus valgus kuidagi väga ere.
Piltide pealkirjastamine liikuval tablool tegi segast asja selgemaks.
Kõrva jäid ikkagi kriipima ebaviisakad sõnad, mille kohta peale esietendust
on hoiatused juurde lisatud. Kindlasti oleks saanud sõnumi edastada väiksema
hulga vulgaarsustega. Aga samas praegusel ropul teatrimaastikul jäädi üsna
keskmike hulka - on hullemaid tükke. Aga ühe tärni võtan selle eest alla
ikkagi.
Väga hea näitlejate kehakeel. Eriti meeldis Margo Tederi ja Tanel Saare
poolt mängitud karakterite omavaheline suhe, sünkroniseeritus ja
realistlikus. Muidugi on kahju, et selliseid noormehi reaalses elus leidub.
Piltide vaheline "moderne tants" muidugi muud sõnumit mulle ei suutnud
edastada, et üks pilt on läbi ja kohe-kohe on oodata uut.
Märkused: Ära ehmata, kui tuletõrjeredelist põgenemise käigus tütarlaps Sinu
vasakult käelt Sulle hetkeks-paariks sülle satub. See on pelgalt esimese
vaatuse lõpu ootamatu lavastuslik lahendus.