Autor(id): Eric Emmanuel Schmitt
Žanr: komöödia
Näitlejad: Veikko Täär, Helena Merzin, Karin Tammaru (Pärnu Endla), Marianne Kütt, Marika Barabanštšikova, Indrek Tulp
Tutvustus: Seksuaalne vabameelsus, flirt, kirg ja abielutülid saavad uue tähenduse, kui Diderot’l tuleb valmivasse "Entsüklopeediasse" kirjutada artikkel
pealkirjaga "Moraal". Libertin tähendab prantsuse keeles nii "vabamõtleja" kui ka "liiderdaja", "liiderlik mees".
Eric-Emmanuel Schmitt on nüüdisaja üks enimmängitud prantsuskeelseid autoreid. Ta on sündinud 1960. aastal Prantsusmaal Lyonis, õppinud prestiižikas
Ecole Normale’is ning saanud doktorikraadi filosoofias ja kõrgeima taseme prantsuse keele õpetaja kvalifikatsiooni.
Esmakordselt märgati teda kui kirjanikku seoses näidendiga Le Visiteur ("Külaline", 1993) – näidendiga, kus kohtuvad Freud ja (ilmselt) Jumal. Sellele
näidendile eelnes La Nuit des Valognes (Valognesi öö, 1991, Eestis pealkirja all "Don Juani öö" 2003 Ugalas). Järgnesid näidendid Les Variations
Enigmatiques ("Enigma variatsioonid", 1996. Eestis 2001 Ugalas), Le Libertin ("Vabamõtleja", 1997. Eestis pealkirja all "Alasti tõde" 2003 Vene
Draamateatris), monoloog "Milarepa"1997, lühimonoloog Le Baillon ("Suutropp", 1997), Frederick ou le Boulevard du Crime ("Frederick ehk Kuritöö
bulvar", 1998), L’Hotel des deux mondes ("Kahe maailma hotell", 1999. Eestis 2001 Rakvere Teatris), Monsieur Ibrahim et les fleurs du Coran ("Härra
Ibrahim ja Koraani õied", 1999), lühinäidend L’École du diable ("Saatana kool", 1999), lühinäidend Mille et un jours ("Tuhat üks päeva", 2000),
Oscar et la dame rose ("Oscar ja roosa daam", 2003), Petits crimes conjugaux ("Väikesed perekondlikud kuriteod", 2003).Tema näidendid on võitnud mitmeid
Moliere’i auhindu, samuti Prantsuse Akadeemia Grand Prix du Théatre’ auhindu. Schmitti näidendeid mängitakse rohkem kui 40 riigis.
Lisaks näidenditele on ta kirjutanud ka novelle ning tõlkinud itaalia keelest prantsuse keelde Mozarti ooperite "Figaro pulm" ja "Don Giovanni" libretod.
Denis Diderot (1713-1784) sündis noasepa Didier Diderot perre 1713. aastal. Aastatel 1723-1728 õppis ta Langresi jesuiitide kolleegiumis, jätkas seejärel
õpinguid Pariisi Collége Louis-le-Grandis ja lõpetas 1732. aastal magistrikraadiga Pariisi ülikooli. Järgnesid teoloogiaõpingud Sorbonne’is. Töötas
advokaadiabina, eraõpetajana ning kirjutas tulevastele vaimulikele jutlusi. Pikki aastatid sidus teda sõprus Jean Jacques Rousseau’ga. 1743. aastal abiellus
Diderot Antoinette Championiga, nende neljast lapsest jäi elama ainult tütar Marie-Anqelique.
Alates 1746. aastast tegeles Diderot "Entsüklopeedia" projektiga, mis sai alguse tellimusest tõlkida prantsuse keelde 1728. aastal ilmunud Ephraim
Chambersi "Cyclopaedia: or, An Universal Dictonary of Arts and Sciences". Pikkamööda arenes sellest tõlkest iseseisev teos.
Kõrvuti "Entsüklopeedia" väljaandmisega, mis kestis üle 20 aasta, kirjutas Diderot hulgaliselt filosoofilisi artikleid. Üks neist artiklitest – "Kiri
pimedatest nägijatele kasutamiseks" (1749, Lettre sur les aveugles a l’usage de ceux qui vaient) – viis ta materialistlike ja ateistlike seisukohtade
tõttu kolmeks ja pooleks kuuks vanglasse.
Diderot’ kirjutas ka näidendeid: "Vallaspoeg" (1757, Le fils naturel), "Perekonnaisa" (1758, Le pere de familie); romaane: "Nunn" (1796, La
Religieuse), "Fatalist Jacques ja tema isand" (1796, Jacques le fataliste et son maitre) ja "Rameau vennapoeg" (Le neveu de Rameau), samuti kunstikriitikat.
Alates 1762. aastast oli Diderot kirjavahetuses Vene tsaarinna Katariina II-ga, kes ostis ära tema raamatukogu ja määras Diderot endale eluaegseks
raamatukoguhoidjaks. Talvel 1773-1774 käis Diderot Peterburis, vestles sageli tsaarinnaga ning tegeles projektiga "Kõikide teaduste avaliku õpetamise
plaan" Venemaa haridussüsteemi reformimiseks.
Hinnang: Pean kohe tunnistama, et vist esimest korda teatris käimise ajaloos jäin etenduse ajal tukkuma. Mitte, et tükk oleks igav olnud,
lihtsalt organism nõudis oma jõulupidudest täis pikitud nädala pingete maandamist. Seega kogu etenduses olnud filosoofiat ja ajalugu ei
jõudnud jälgida. Aga keerdkäike oli väga palju ja tegid etenduse nauditavaks. Positiivselt üllatas Helena Merzin - kramplikkus, mida
teistes tükkides kippus sisse tulema, ei olnud seekord jälgegi.