Autor(id): Pedro Calderón de la Barca
Žanr: komöödia
Näitlejad: Ott Aardam, Laura Peterson (Theatrum), Martin Mill, Laura Kalle, Aarne Soro, Klaudia Tiitsmaa, Janek Vadi, Vallo Kirs, Marika Palm
Tutvustus: Vaimukas ja võluv mõõga- ja mantlikomöödia „Nähtamatu daam“ on
Hispaania kuldajastu ühe olulisema näitekirjaniku Pedro Calderón de la Barca
tippteos. Noore aadliku Don Manueli uudishimu juhib mehe salapärase daami
Donja Ángela juurde. Noormees armub, kuid tema armastatu viibib oma vendade
pideva valve all ning on seetõttu sunnitud enda isikut varjama ning mehega
kohtumiseks kavalust ja leidlikkust üles näitama.
Suurejooneline suure saali lavastus on ühtlasi renoveeritud Ugala teatrimaja
avalavastus, kus on nii armastust, armukadedust, ajaloolisi kostüüme,
humoorikaid sekeldusi, mõõgavõitlusi kui ka suurepärast hispaania muusikat.
Värsskomöödia toob lavale üks eesti tunnustatumaid lavastajaid,
lavakunstikooli juht Lembit Peterson.
Hinnang: Kolm vaatust on komöödia jaoks ikka natuke liiast. Publik oleks
jõudnud etenduse ka ühe vaheajaga kenasti ära vaadata. Laval üht teist ümber
küll tõsteti, aga järsku oleks seda kuidagi teisiti lahendada saanud.
Natuke kunstlikuna tundusid ka tantsunumbrid nii alguses kui lõpus.
Keskkonda sissesulandusmiseks olid tantsud võib-olla sobivad, aga peavad
siis nad nii pikad olema. Kui publikuala on valgustatud, siis tahes-tahtmata
vaatad tantsunumbrile lisaks iga paari minuti tagant kella. 11 minutit
suhteliselt mahavisatud aega. Kui lõpuks valgust vähemaks võeti, siis hakkas
vägisi unigi peale tulema.
Aga muidu oli kõik väga OK. Pöördlava tegi kohati kõvemat häält, kui
varasemast meeles. Mitmed pööramised olid peidetud helikujunduse taha ja
siis tekkis paratamatult küsimus, kumb oli kõlapildis domineerivam kas
pöördlava või pillimäng.
Eriti hästi meeldis mulle Martin Milli mäng. See mis ta laval tegi oli
tõesti naljakas ja samal ajal tõsine. Samal ajal partneri jälgimine ja
ignoreerimine tulid tal väga hästi ja loomulikult välja. Ott Aardamiga
kahasse tehtud trikk mõõgaga tuli tõesti ladusalt välja.
Päris huvitav oli ka videokujundus. Markeerida laval olnud seinad lisa
piirjoontega ja siis täiendada suursuguse maja pildiga - tulemus oli
nauditav. Teise vaatuse lõpus ja kolmandas vaatuses kasutatud peegel oli
iseenesest hea idee, aga lavastuses ei kasutatud selle võimalusi piisavalt
ära. Mingil hetkel muutus isegi natuke häirivaks.