Autor(id): F. Kafka, K. Kudu
Žanr: skisoklounaad
Näitlejad: Claus Mootse, Merilin Jürjo, Annabel Berg, Tess Pauskar, Indrek Tulp, Andreas Aimse, Oleg Želudkov, Mart Alaru, Kalev Kudu
Tutvustus: Teenijatüdruk Johanna Brummer võrgutab (loe: vägistab) noore
koolipoisi Karl Rossmanni ja saab temalt lapse. Vanemad, saanud sellest
teada, saadavad Karli kodust minema, võimalikult kaugele, uude maailma,
Ameerikasse. New Yorgi immigratsioonitalituses ootab Rossmanni rikas
ameerika onu, kes tõotab Karlile Ameerikas hiilgavat karjääri. Aga Karli
„karjäär” lõppeb siiski kiiresti ning algavadki noormehe seiklused oma k o h
a (loe: õnne) otsingutel Ameerika-Masinas.
Lavastus küsib, kas üksikisikul on võimalus vältida lõkse – masinaid – ja
jääda mingilgi kombel üha globaliseeruvas maailmas vabaks?
Hinnang: Üks kaelamurdvamaid etendusi, mida külastanud olen. Ei ma ei mõtle
pelgalt noorte näitlejate peale, kes pidid mitmel korrusel turnima ja
Jaaanika Tammaru seatud koreograafia järgi liikuma. Paras kaelamurdev
tegevus on see ka publikule. Pidevalt toimub tegevus ligi 180 kraadise nurga
all horisontaalis ja 60 kraadi vertikaalis. Üks näitleja on sinu paremal
käel, teine kolme korruse kõrgusel vasakul ning samal ajal kuvatakse seinale
teksti, mida võiks lugeda jõuda.
Muusika valik on Kalev Kudule omaselt huvitav ning omapärane. Seekord
kahjuks skisoklounaadi võtmes, ehk liialt kõvasti ja müraga segatult.
Publikus õõvastustunde loomiseks see segu täiesti toimis, aga nii mõnedki
veidi tundmatumad meloodiad ja sõnad läksid kaduma.
Valguskujundus oli hea. Mina oleksin küll noorema tehnilise töötajana
dimmerid pannud musta kardina taha, nagu seda tavaliselt tehakse. Tulede
vilkumist oli paaris kohas huvitav jälgida, aga tegelikult toimus ju
vaatamist väärt tegevus kuskil mujal.
Mulle üldiselt klounaad ei meeldi, aga siia sügavmõttelise Kafka keeruka
teksti juurde see isegi sobis. Näitlejad tulid sellega väga hästi toime.
Sisemine nali oli täiesti olemas.