Autor(id): Ole Lund Kirkegaard
Žanr: lasteetendus
Näitlejad: Kait Kall, Ott Kartau, Tõnis Niinemets, Priit Pius (Tallinna Linnateater)
Tutvustus: “See on lugu poisist, keda kutsuti Kummi-Tarzaniks. Aga tema õige
nimi see
ei olnud. Tema õige nimi oli Ivan Olsen. Ivan ei olnud kuigi suurt kasvu.
Pigem oli ta väikesevõitu ja kleenuke – ja võib-olla mitte eriti ilus. Suuri
muskleid tal ei olnud ja ta ei suutnud kellelegi kolki anda. Ja sellepärast
sai Ivan Olsen ise iga päev tubli nahatäie.” Ole Lund Kirkegaard,
“Kummi-Tarzan”
“Kummi T” on lavastus Ole Lund Kirkegaardi lasteraamatu “Kummi-Tarzan”
ainetel, mis avab ühe teistest täiesti erineva poisi maailma rahuluolematute
täiskasvanute ja kiusavate koolikaaslaste keskel. Narritud koolipoisi Ivani
maailm muutub üheks päevaks, kui kõik tema soovid täituvad ning ta saabki
tõeliseks meheks ja kardetud tüübiks. Kuid juba järgmisel päeval on kõik
tagasi – Tarzan on jälle Kummi-Tarzan, pükste märgamine jätkub ja isa karjub
Ivani peale samamoodi kui enne. Õnneliku lõputa, veidi kurb aga õpetlik lugu
sellest, kuidas meie ootused lastele on tihti liiga suured ja me ei taha
neil lasta olla need, kes nad päriselt on.
Sobib vaatamiseks vanusele 7-77.
Hinnang: Olin Kummi Tarzanist kuulnud mitmel korral, aga nii nagu paljude
uue aja
lasteraamatutega, polnud ma seda lugenud. Seega rikkusin oma tavalist
rutiini ja lugesin päev enne etendusele minekut raamatu läbi. Ja pean
tõdema, et pettusin selles raamatus täiega. Muinasjutuga segunev sünge
dokumentaal poisist, keda kiusatakse. Lihtsakoeline kirjeldus kiusamisest
ilma mingisuguse märgita, et asi võiks paremaks minna. Nagu ei olekski
võimalik elada ilma vägivallata. Või on siis tõesti ainus vahend vägivalla
vastu nõidus, mis teeb vägivalla ohrist ise vägivallatseja. Noorele lugejale
võib ilma välise toeta sellest raamatust ikka väga vale mulje jääda.
Etendus ise käis väga raamatuga ühes taktis. Juurde lisati vaid väike
sõnamäng Tarzani teemadel, koos põigetega erinevatesse lasteraamatutesse.
Aga Ivan Olseni elule ei anta mingit tõlgendust, järgitakse raamatu
loogikat. Lõpus lauldakse "Me oleme tšempionid" nagu nii peakski olema.
Kõrvale jättes oma arusaama, et igas komöödias või lastelavastuses peab
olema tarkusetera, on tegemist siiski suurepärase lavastusega. Noored
näitlejad jooksevad, hüppavad ja kargavad täie raha eest. Lihtsate
vahenditega jutustatakse ise enda nimesid kasutades lugu Ivanist. Naerda
saavad nii väiksed kui suured. Tegelaskujud keeratakse parasjagu üle vindi.
Lava sobib turnimiseks ja veega mängimiseks hästi. Valguskujundus jääb
enamasti tahaplaanile, aga vajalikud kohad rõhutatakse ja illustreeritakse
suurepäraselt. Helikujundus sobis hästi, kui ehk võidulaulu kordamine välja
arvata.
Võib-olla ei peagi alati moraali lugema, ehk jõuab noor vaataja ise selleni,
et vägivald ei ole lahendus.