Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (43) Vanemuine - ☞Vaene loom vihma käes - (Sadamateater, 28.11.2008) ♥♥♥

Autor(id): Billy Roche
Žanr: draama
Näitlejad: Ragne Pekarev, Merle Jääger, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Riho Kütsar, Martin Kõiv
Tutvustus: Kaasaegse iiri näitekirjaniku näidend viib meid 1970-ndate aastate lõpu Iirimaa väikelinnas Wexfordis asuvasse kihlveokontorisse. Seal veedavad oma päevi kihlveokontori omanik Steven koos oma tütre Eileeniga, viimase sala-austaja Georgie, kohalik mees Joe ning kihlveokontoris koristajana töötav Molly. Omavahelisi suhteid pingestab kümne aasta tagune juhtum, mil Molly suur armastus Danger Doyle ta maha jättis ning Steveni naise, Eileeni emaga, Londonisse põgenes. Siis, aga jõuavad kihlveokontorisse kuulujutud, et Danger Doyle on linna tagasi tulnud.

Lopsaka iiri huumoriga tembitud nukkerpoeetiline suhetedraama on Eesti soost Londonis tegutseva lavastaja Liisa Smithi debüüt kodumaises teatris.
Hinnang: Enne etenduse algust hakkasid millegipärast minu kõrval istunud ema ja tütar eelseisvast etendusest rääkima väga kenas inglise keeles. Ema jutust jäid kõlama sõnad, mis tundusid etenduse lõpus väga täpsed (minu vaba tõlge) - "Tüüpiline Iiri draama on aeglane, aga naljakas. Tegevust peaaegu ei ole ja nali seisneb enamasti keeles". Tõepoolest laval oli väga palju tegelasi kes lihtsalt seisavad/istuvad/istuvad. Pinget see ju loob, aga tegevust mitte.