Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (19) Vanemuine - ☞Lärmab ja veiderdab - (Vanemuise väike maja, 13.05.2008) ♥♥♥

Autor(id): Ingmar Bergman
Žanr: draama
Näitlejad: Aivar Tommingas, Helena Merzin, Marika Barabanštšikova, Külliki Saldre, Raivo Adlas, Ao Peep, Hannes Kaljujärv, Herta Elviste, Kais Adlas, Marko Mäesaar, Tiit Lilleorg, Virve Meerits, Marju Männik, Helle Sass, Milvi Koppel, Enn Lillemets
Tutvustus: Rootsi filmi-ja teatriklassiku 1993. aastal kirjutatud näidend (filmiversioon autori lavastuses aastal 1997) kuulub kokku ka eesti lugejale ""Loomingu” Raamatukogu” kaudu tuttava perekonnatriloogiaga. Seekord on lähema vaatluse all üks lõik Ingmar Bergmani onu Carli elukäigust, kes kõrvaltegelasena ilmub ka teistes kirjaniku autobiograafilistes teostes.

Vaimselt ebastabiilse Carli kireks olid mitmesugused leiutised, antud teoses "rääkiv tummfilm”. Aastal 1925, vaid paar aastat enne helifilmi sündi, reisib juba aastates onu Carl koos oma noore kihlatuga mööda Rootsit ning demonstreerib vähestele huvilistele oma viimast "leiutist”, kino ning teatri omapärast sümbioosi: seinale suurendatud käsitsikoloreeritud "elavaid pilte” saadab sünkroonselt pealeloetud helitaust. Carli isikudraama kaudu leiavad bergmanliku põhjalikkuse ja halastamatusega käsitlemist mitmed teda kogu loomingu vältel huvitanud teemad - kunstniku "äravalitus”, erilisus, suveräänsus, avameelsus, lapsepõlve ja noorusmälestuste pained, vastuolulised suhted lähedaste ja ka iseenda erinevate "minadega”
Hinnang: Mida on vaja selleks, et saada publik saali? Kasutada kuulsaid inimesi (Franz Schubert) või ajaloosündmusi (filmikunsti ajalugu siis seekord); jätta vaatajale mulje, et ta on näinud paljaid rindu (võib-olla veidi enamgi); teha vähemalt üks pauk koos suure tossuga... Esimene vaatus venita vähemalt pooleteise tunni pikkuseks ja tekita vaatuse lõpuks intriig - vaataja tuleb peale baaris raha raiskamist saali tagasi. Kui tekst kipub liiga raskeks käte minema, siis too etendusse klaver (koos esitusega kuuel käel), film või veel parem "teater teatris".

Järjekordne võimalus nautida Aivar Tommingase kehakeelt, kellele sekundeerib Raivo Adlas.