Autor(id): Andra Teede, Laura Mets
Žanr: dokumentaaletendus
Näitlejad: Kadri Rämmeld, Ireen Kennik, Meelis Rämmeld, Tambet Seling
Tutvustus: Kui sa oled eestlane, kes elab välismaal, siis kus on su kodu?
Kas sa igatsed musta leiba? Kas sa näed unenägusid kamast ja
lapsepõlvemaastikust? Kas sa tahaksid tagasi paksu metsa ja laia rabasse?
Kas sa kannatad, sest sa pead elama võõral maal, või oled rõõmus
mugavuspagulane ja mujal ongi parem? Eestis on väga külm, talv on pime,
november on pikk, palk on pööraselt väike ja sotsiaalsüsteem ei kannata
kriitikat, poes ei müüda paljusid asju ning peale selle on eestlane kuri.
Ainult et isamaa ei saa ju olla vaid palganumber ja must november. See on
midagi head ja sooja, midagi turvalist. See jääb, isegi kui lähed. See on
ilus sõna – isamaa. Ja su isamaa on ikka siin, kuigi sina oled ammu läinud.
Erinevatel hinnangutel on Eestist välismaale elama läinud umbes 200 000
eestlast ja see arv kasvab koos iga lahkujaga. „45 339 km² raba” on
dokumentaallavastus nendest inimestest. Me oleme teinud intervjuusid väga
paljude lahkujatega, kellelt küsisime, kuhu nad läksid, miks, kas nad
mõtlevad Eesti peale, kas nad tulevad tagasi, kas nad on veel Eesti jaoks
olemas. Vastused on väga erinevad, sest inimesed on väga erinevad, aga
midagi on neis kõigis ka ühist. „45 339 km² raba” võtab ühise kokku ja
mõistab erinevusi.
Hinnang: Eestimaine katastroofifilm - mis saab Eestimaast kui kõik eestlased
välismaale kolivad. Kui mitmed asjamehed arvavad, et peagi asendavad
väljarändajaid muulased, siis antud etendenduse tegijate nägemuses saab
loodus võimust ning Euroopa saab juurde suure raba.
Veidi propagandistlik lavastus nende jaoks, kes veel ei ole otsutanud ära
minna. Mineviku äraminemiste (Under, Adson, Koidula) ja praeguste
äraminemiste võrdlus tundus veidi otsitud ja kunstlik. Etendus koosnes
mõtteliselt kolmes osast - sotsiaaluuringu tulemuste tutvustamine, praegu
välismaalaal elavate eestlaste eluolu kirjeldus ja tuleviku kuri ennustus.
Kõik osad lohisesid natuke.
Publik paigutati kahele poole lava. Vana trikk. Eile oli ju samas saalis
lennujaama ooteruumis sama moodi. Seekordne trikk seisnes selles, et
erinevad publiku pooled eraldati üksteisest läbipaistmatu ühe uksega
seinaga. Näitlejad kandsid mikrofone, seega kogu tekst oli igal ajahetkel
kuulda, aga tegevus kummalgi lavapoolel oli erinev. Osalt näidati teisel
pool olevat tegevust videokaamera vahendusel sellelel samale vahesinale, aga
mitte kõike. Osalt viidi tegevus ukse juurde, kust keskel istujad võisid
mäha kogu tegevust, äärtel istujatele jäi vaid fantaseerida. Kuna sein oli
suhteliselt madal, siis video kuvasuhe oli avapärasest oluliselt laiem ja
nii ei mahtunud kogu teise poole tegevus seinale ära. Nii oli operaatori
otsus, kas ta näitas näitlejate jalgu, üleelusuuruses pead või lõikas näod
poolikuks. Nii jäi ikka õhku küsimus, mis teisel pool seina tegelikult
toimus? Kummalt poolt on parem vaade?
Vaheseina ja videoülekande lahendus töötas kõige paremini Skype kõnede
immiteerimiseks. Rabas filmitud videolõigud mitmendat põlve
"väliseestlastest" olid ka päris hästi tehtud.
Lavakujundus oli minimalistlik. Kõik rekvisiidisd mahtusid eri suurustesse
kastidesse, mida pidevalt ühest kohast teise liigutati.
Väljaränne on tõsine probleem, aga ma olen kindel, et see etendus ei suuda
seda ei pidurdada ega takistada. Üritama aga peab.