Autor(id): Juhan Smuul
Žanr: draama
Näitlejad: Suzanna Golovko, Olga Maksimovskaja, Jeugenia Lebedeva, Veronika Golovko, Oleg Želudkov
Tutvustus: Polkovniku lesk:"Autorid kadusid,raamatud ununesid,aga mina
elan!"
Autor:"...Võib - olla pole ta üksik,pole erand,mis reeglit kinnitab,vaid
keegi,kes kokku lapitud osakestest,mis on laenatud paljudelt
teilt,lugupeetud vaatajad,ja ka minult,kui halastamatu olla."
"... Andel ja teadmistel, isegi geniaalsusel on piirid.Rumalusel neid ei
ole: ta on haaramatu ja piiritu. Langetagem pea ta suuruse eest!"
Hinnang: Eile jalutasin pärast mõningast puhkuselt mööda Riia tänavat ja uue
elemendina jäi silma teistest täiesti erineva kujundusega võõrkeelne silt
"La Provance". Täna jäi sama Prantsusmaa piirkonna nimi ette Kultuuriaknas.
Kui öelda "Polkovniku lesk", siis tuleb esmalt meelde 1984 aasta teleetendus
Ita Everiga peaosas. Üks vananev naine räägib lõputult. Laval on palju mehi,
kuid kui eesriie langeb, siis neist ei mäleta peaaegu midagi.
Idee Teater on Smuuli näidendile lähenendud päris huvitavast vaatepunktist.
Tegevus viiakse juuksurisalongi. Nii on laval toimuv veidi veenvam. Saab
näitlejate arvu vähendada ja keerulise soengu tegemine hoiab pilgu pidevalt
näitlejatel. Aga tekst on üsna täpselt sama, mis televersioonis. Sõnade
voolavus on muidugi suur ja võõrkeeles on jälgida keeruline.
Juba teine kord juhtub nii, et plakatil olevate nimede arv ei klapi laval
käinud inimeste arvuga. Lisaks kasutatakse erinevates kohtades erinevat
nimede varienate. Loodan, et kahe etenduse peale kokku said nimekirja õiged
nimed. Teateril oleks viimane aeg endale koduleht teha, et ka näoraamatu
kontota inimesed saaksid nedne tegevusega kursis olla ja tehtud töö saaks
korralikult arhiveeritud.
Oleg üllatas enda oskusega vaikselt teksti edasi anda. Varasemates tükkides
on ta kippunud liialt karjuma. Sellesse väikesesse saali sobis just selline
vaikne lähenemine väga hästi.
Eelmise sajandi 65. aastal kirjutatud tekst on üsna värske. Algses
variandis on muidugi mitmeid nõukaaja vimkasid sees, aga tunnustusest
ihkavaid ning vanal rasval libisejaid on praegugi päris palju. Ikka ja ja
jälle leidub mõni persoon, kes suudab teised sorava jutuga surnuks rääkida.
Ning leidub ka kuulajaid. Lõppkokkuvõttes on see nende oskus elus püsida. Ja
eks üha enam on vaja ka La Provance taolisi asutusi, et polkovniku leskedel
oleks koht kuhu minna ja end välja elada.
Märkused: Selleks, et näha kogu etendust vali koht uksele lähemale. Akna all
on küll mugavamad istmed, aga seat jäävad sõnatud tegelased suuresti peitu.