Autor(id): Wassermann/ Herzog/ Handke/ Piiri
Žanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Kristi Kimmel, Kristi Luha, Anneli Ojaste, Henry-Laur Allik, Pärtel Poopuu
Tutvustus: Aasta 1828. Nürnbergi tänavatele Saksamaal ilmub 16-aastane
noormees Kaspar Hauser. Keegi pole teda varem näinud. Ja tema pole kedagi
varem näinud. Ta ei oska rääkida ega kõndida; keegi ei tea, kas ta näeb
valgust ja kuuleb helisid. Keegi ei tea, mis juhtus selle võõraga minevikus.
Ta on mõistatus.
Kuidas jääda ellu ühiskonnas, kuhu sa pole kunagi kuulunud? Kuidas jääda
ellu, kui sind üritatakse ümber kasvatada? Kes sa oled, kui sind veel ei
olegi? Ja mis on tõde, mis on õigus, kui kõigil on oma tõde ja oma õigus ja
sind ennast nagu ei eksisteerikski?
Kaspar Hauser avab meile pildi ühiskonnast sellisena nagu ta oli ühe
isolatsioonis kasvanud inimhinge jaoks. Ja kes teab, ehk ühiskond ongi
selline. Kas sa julged sellele otsa vaadata?
Dramatiseeringu aluseks on J. Wassermanni romaan „Caspar Hauser” (1908), P.
Handke näidend „Kaspar” (1967) ning W. Herzogi film „Kaspar Hauseri saladus”
(1975) .
Hinnang: Must reede. Must lava, mustad näitlejad. Täielik vastand paari
kvartali kaugusel esietenduvale Suluseisule. Samas jällegi väga sügava
sisuga lavastus.
Hirmutavalt pikk sissejuhtatus. Poolpime saal ja midagi ei toimu. Jõuab juba
tekkida mõte, kas ikka on õige koht ja aeg. Ja siis tekkib tunne, et helisid
on ikka natuke rohkem, kui vaikses ruumis tavapäraselt oleks. Alguses
merekohin ja siis mingi arusaamatu naiste sõnamulin. Ning siis läheb
helinivoo käest ära. Mõnedki publikus olijad on sunnitud käed kõrvadele
panema, et seda müra välja kannatada. Helikujundusel on lavastuses väga suur
osa, aga kohati kipub ta kõike enda alla matma.
Kogu etenduse helendub ekraan. Aeg-ajal ilmub sinna ka mõni animatsioon või
tekst. Enamasti jääb ta üksi taustale mängima ja tähelepanu ei saa.