Autor(id): Priit Põldmaa
Žanr: draama
Näitlejad: Grete Jürgenson (TÜVKA), Teele Pärn (EMTA), Liisa Saaremäel (Draamateater), Peeter Volkonski
Tutvustus: Kui enam ei ole ilmas kohta, kuhu põgeneda, tuleb rajada uus ilm.
Paradiis. Oma isiklik paradiis.
On aed. Linnasüdamesse rajatud džungel, kus elavad igavesti noored
kilpkonnad, laulavad alati armunud papagoid, kasvavad magusad
kannatusviljad, kestab lõputu suvi, igavene õitsemine…
On aednik. Vanem mees, looja ja valitseja, kes vajab oma aeda nüüd ehedat
elu.
On kolm noort naist. Haprad ja tugevad, paeluvad, puutumatud.
On hilissuvi. Aeg, mil viljad peaks valmima. Igatsus on teravam, meel
rahutum.
On linn. Tuttav ja tüütu, ometi päris maailm.
On meeletu soov ja tohutu hirm armastada.
On põgenemine ja kohalejõudmine, kohtumised, lahkumised.
Kuhu minna paradiisist?
Tartu Loodusmaja talveaia kunstlikus troopikas saavad kokku neli erineva
elu- ja teatrikogemuse näitlejat, kes pole kunagi varem koos mänginud, ning
igal etendusel ainukordsena sündiv helikujundus.
Hinnang:
Uus koht. Loodusmaja aed oli väga kenasti teksti sisse põimitud. Ja ka
publiku väntsutamist ning sündmuse meeleolusse sisseelamist võimaldas koht
kenasti. Kuigi kogu publik on kahes reas, kahjuks pooltel kohtadel hakkab
just koht segama. Palju jääb taimede taha peitu. Kindlasti leidus neid,
kellele kõik oli nagu peeli peal. Teise nurga alt olid näha tegelaste
varjud, mis olid samuti kõnekad.
Kõige suurem küsimärk minu jaoks on kuidas taimed sellise etenduste rea
vastu peavad. Päeva tavapärase pikkuse muutmine, tuledega vilgutamine ja
tuntavad kiired temperatuurimuutused.
Lavastaja nägemus õnnelikust paradiisist lavastuse alguses kippus meelde
tuletama teenäitaja sõnu "etendus kestab 1:40 ja te ei saa sealt ära". Kui
paradis peaks tõesti selline väänlemise ja totra naermise koht, ega siis
sinna ei tahaks ikka küll. Aga mida edasi, seda huvitavamaks läks. Paradiisi
ja lõksu vahekord joonistus väga tugevasti välja. Mis tundub kauni
eedeniaiana võib väga kiiresti muutuda vanglaks. Ühelt poolt tahaks seal
olla, aga teiselt poolt tahaks ära. Ning kas me saame kellegi teise jaoks
paradiisi ehitada? Mis tundub meile hea ja turvaline ei pruugi seda teistele
sugugi olla.
Helikujundus kippus kohati tegevust varjutama, nõnda väikses ruumis polnuks
nii suuri kõlareid vaja. Aga samas lõi ta ka müstilise atmosfääri ning
uudiste eri nurkades edastamine tegi ruumi suuremaks.
Kui taimedele oli ok, siis valguskujundus mulle meeldis. Lihtne, ilma
suuremate värviliialdusteta, samas vajadusel dünaamiline. Mitte miskit ei
toodud liialt esiplaanile, ega jäätud pimedusse.