Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (410) Ugala - ☞Amalia - (Sadamateater, 28.09.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Kati Kaartinen
Žanr: draama
Näitlejad: Klaudia Tiitsmaa, Terje Pennie (külalisena), Andres Tabun
Tutvustus: Soome näitekirjaniku Kati Kaartineni näidend “Amalia” (originaalpealkirjaga “Samanlainen onni”) on helge ja südamlik lugu, mille keskmes on väikelinna haiglas töötav keskealine üksikisa ja tema 17-aastane tütar. Amalia on tüdruk, kes näeb maailma teistmoodi, kui ollakse harjunud. Aga kas õnn ja armastus on tema maailmas samamoodi olemas kui “meie” omas? Kas me oleme valmis aktsepteerima teise inimese õnne ja tema viisi õnne näha, kui meie ise näeme seda teisiti? Kes ütleb, mis on kellelegi parim?

Need on ainult mõned küsimused, millele selles loos vastuseid otsitakse. Aga kui küsimused kõrvale jätta, on “Amalia” eelkõige lihtne ja soe lugu lihtsatest inimestest elamas oma mitte just kõige lihtsamaid elusid.
Hinnang: Terje Pennie väga hea roll. Nimitegelast mängis väga hästi Klaudia Tiitsmaa, aga ilma Terje mängitud Claudiata oleks etendus nõrgaks jäänud.

Pean tunnistama, et läksin etendusele väikse negatiivse eelhoiakuga. Peamiselt seetõttu, et silme ees terendas sarnase pealkirjaga mängufilmi plakat. Tihti ei tähenda filmi ületoomine teatrilavale midagi head. Seda suurem oli positiivne üllatus.

Helikujunduses kasutati einevaid kriiskavaid akorde. Kui esimestel kordadel mõjus see kakafooniana, siis mida enam. Seda paremini see hiljem tundus. Eriti, kui sellesse suudeti sisse mängida Amelia üldpilgul kaootiliselt tunduv edasi tagasi liikumine. Pärast etendust oli sama muusika taustal väga hea ära minna.

Valguskujunduses kasutati väga osavalt külgvalgust. Lavale oli ehitatud kolm selgelt eristvat tuba, millest kahe meeleolu tekitati rohekassinise külgvalgusega läbi külgseinadel olevate õhukeste kardinate. Kohati jättis see tegelase veidi varju, aga samas oli kõik vajalik nähtav ning valgus täiendas lugu omajagu. Ka nelja kuuga tähemeri mõjus rõdult võimsalt.

Kes vajas tegelikult kõige rohkem abi? Kas autistist 17-aastane tütarlaps, 16 aastat üksi erilist last kasvatanud isa või töökoha kaotanud jutukas end üksildasenda tundev lapsehoidja? Mulle tundub, et sisemiselt on kõige suurema pinge all isa. Püüdes teha lapsele head kehtestab ta palju reegleid nii endale kui tütrele. Pidev hirm teha viga kammitseb igal sammul. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad algul headena tundunud reeglid töötama iseenda vastu. Isa jaoks jääb tütar igavasti väikseks lapseks, aga tegelikuses kasvab temast naine. Happy endina kirjutatud lõpp, kus kolm eripalgelist inimest hakkavad üksteist täiendades perena koos elama on võib-olla liialt helge. Aga lootus peab jääma.