Autor(id): Kati Kaartinen
Žanr: draama
Näitlejad: Klaudia Tiitsmaa, Terje Pennie (külalisena), Andres Tabun
Tutvustus: Soome näitekirjaniku Kati Kaartineni näidend “Amalia”
(originaalpealkirjaga “Samanlainen onni”) on helge ja südamlik lugu, mille
keskmes on väikelinna haiglas töötav keskealine üksikisa ja tema 17-aastane
tütar. Amalia on tüdruk, kes näeb maailma teistmoodi, kui ollakse harjunud.
Aga kas õnn ja armastus on tema maailmas samamoodi olemas kui “meie” omas?
Kas me oleme valmis aktsepteerima teise inimese õnne ja tema viisi õnne
näha, kui meie ise näeme seda teisiti? Kes ütleb, mis on kellelegi parim?
Need on ainult mõned küsimused, millele selles loos vastuseid otsitakse. Aga
kui küsimused kõrvale jätta, on “Amalia” eelkõige lihtne ja soe lugu
lihtsatest inimestest elamas oma mitte just kõige lihtsamaid elusid.
Hinnang: Terje Pennie väga hea roll. Nimitegelast mängis väga hästi Klaudia
Tiitsmaa, aga ilma Terje mängitud Claudiata oleks etendus nõrgaks jäänud.
Pean tunnistama, et läksin etendusele väikse negatiivse eelhoiakuga.
Peamiselt seetõttu, et silme ees terendas sarnase pealkirjaga mängufilmi
plakat. Tihti ei tähenda filmi ületoomine teatrilavale midagi head. Seda
suurem oli positiivne üllatus.
Helikujunduses kasutati einevaid kriiskavaid akorde. Kui esimestel kordadel
mõjus see kakafooniana, siis mida enam. Seda paremini see hiljem tundus.
Eriti, kui sellesse suudeti sisse mängida Amelia üldpilgul kaootiliselt
tunduv edasi tagasi liikumine. Pärast etendust oli sama muusika taustal väga
hea ära minna.
Valguskujunduses kasutati väga osavalt külgvalgust. Lavale oli ehitatud kolm
selgelt eristvat tuba, millest kahe meeleolu tekitati rohekassinise
külgvalgusega läbi külgseinadel olevate õhukeste kardinate. Kohati jättis
see tegelase veidi varju, aga samas oli kõik vajalik nähtav ning valgus
täiendas lugu omajagu. Ka nelja kuuga tähemeri mõjus rõdult võimsalt.
Kes vajas tegelikult kõige rohkem abi? Kas autistist 17-aastane tütarlaps,
16 aastat üksi erilist last kasvatanud isa või töökoha kaotanud jutukas end
üksildasenda tundev lapsehoidja? Mulle tundub, et sisemiselt on kõige
suurema pinge all isa. Püüdes teha lapsele head kehtestab ta palju reegleid
nii endale kui tütrele. Pidev hirm teha viga kammitseb igal sammul. Ja mida
aeg edasi, seda rohkem hakkavad algul headena tundunud reeglid töötama
iseenda vastu. Isa jaoks jääb tütar igavasti väikseks lapseks, aga
tegelikuses kasvab temast naine. Happy endina kirjutatud lõpp, kus kolm
eripalgelist inimest hakkavad üksteist täiendades perena koos elama on
võib-olla liialt helge. Aga lootus peab jääma.