Autor(id): Eric Assous
Žanr: komöödia
Näitlejad: Tõnu Kilgas, Raivo Mets, Eero Spriit
Tutvustus: Kolm keskealist meest, kelle sõprus ulatub õppuripõlve, käivad
aeg-ajalt õhtuti koos kaardimänguga meelt lahutamas. Nii on ka seekord.
Korteri peremees ja üks sõpradest ootavad kolmandat, kes aga ei tule ega
tule. Kui ta siis lõpuks, ligemale tunnise hilinemisega saabub, on ta
täiesti endast väljas. Ja kui selgub tema hilinemise põhjus, pole ka tema
seisundi üle vaja imestada. Ja see põhjus on ootamatu, uskumatu, kohutav ja
vapustav! Kui poleks tegemist komöödiaga, peaks isegi ütlema, et traagiline.
Nii või teisiti, aga see paneb kolme pikaajalise ja üksteist läbini tundva
sõbra vastastikkused suhted tõsiselt proovile ning tõestab taaskord, et kui
isegi iseennast pole enamasti võimalik põhjani tunda, siis seda vähem on
võimalik sajaprotsendiliselt tunda isegi sõpra. Järgnev konversatsioon
kannab tüki lõpuni tõsist pinget, kuna probleem on sõprade jaoks enam kui
kriitiline. Mis nüüd saab? Selge on, et sõber on hädas, aga kuidas teda
aidata? Või kas aidata? Kuidas aidata, et ise seadusega vastuollu ei satuks?
Või iseenda tõekspidamistega? Jne. Jne. Kui traagiline kolmanda sõbra
hilinemise põhjus oli, selgub alles tüki lõpus – ja seegi aitab kuni lõpuni
pinget hoida. Nüüd järgneb muidugi küsimus, kus need „meie naised“ siis on?
Kus mehed, seal ka naised. Nad on kogu aeg ligi - meeste mõtetes ja meeltes,
neist mõeldakse ja räägitakse, nende juuresolek ja mõju on selgelt tajutav.
ERIC ASSOUS on viljakas ja populaarne Prantsusmaa kirjanik, filmistsenarist
ja -režissöör, teatridramaturg ja -lavastaja, kes on oma loomingu eest
saanud kodumaal mitmeid auhindu, kaasa arvatud Moliere`i elutööpreemia. Ta
sündis 1956. aastal Tunises, siirdus 1974. aastal Prantsusmaale oma õpinguid
lõpetama - ja jäigi sinna. Elab praegu Pariisis ja kirjutab nii proosat kui
filmistsenaariume ja näidendeid. Oma loomingulise tegevuse algusaastatel,
eelmise sajandi kaheksakümnendatel, kirjutas ta üle kaheksakümne
raadiokuuldemängu. See andis talle suurepärase praktika dialoogi
kirjutamisel, ja teda ongi hiljem tituleeritud dialoogimeistriks. Tema
esimene tähelepanu pälvinud näidend Sans mentir ("Ei valeta") nägi
lavavalgust 1992. aastal. Sellele on järgnenud ligi paarkümmend lavateost,
millest mitmed on jõudnud ka kinoekraanile. Nos Femmes ("Meie naised")
esietendus Pariisis 2013. aastal ja seda mängitakse seal - ja mitte ainult
seal - siiani suure menuga.
Hinnang: Vana "Baskini Teatri" fännina pean tunnistama, et seekordne etendus
suutis mind positiivselt üllatada. Lavastusega on nähtud vaeva ja enam ei
saa odavat haltuurat ette heita nagu viimasel ajal "Vaba Baskini Teatri"
kaubamärgiga olema on kippunud.
On näha, et näitlejad ja lavastaja on prantsuse teksti enesele ja
maainimesele suupärasemaks teinud. Rolle on vähendatud, aga kõik vajalik oli
laval olemas. Ja kui hästi näitlejad mängisid. Eelviimasesse ritta oli ära
näha tohutu meeleolude ja sisemiste vastuolude plejaad.
Lavakujundus oli funktsionaalne ja maitsekas. Samas ei puudunud väiksed
vimkad akvaariumi ja tagant valgusega. Rekvisiite oli rändteatri olemust
arvestades ka parasjagu.
Helikujundus oli nii väikese saali ja vana vaatajaskonna jaoks kohati veidi
vali. Tõsi see valjus mängiti kenasti välja ning sügavmõttelisuse andsid
vaikne taustamuusika, mis ilma eelneva ülevõimendamiseta võinukski kõlada
naiivselt. Minu kõrvad jäid terveks.
Kuresool asuv Priiuse Seltsimaja on päris huvitav koht, just parajal
kaugusel et neljapäeval õhtul tantsima, teatrisse või kinno minna.
Konstruktsioonis kasutatud metall pingutid on kohalikud inimesed väga
kenasti ära kasutanud valgustehnika ülessättimiseks. Ja üldse ei tee paha
jõuda kohale tunnike varem, seltsimaja juurest läheb vähemalt
paarikilomeetriline valgustatud kergliiklustee, millel saab jalutada,
rattaga sõita või rulluisutada.