Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (419) Vanemuine - ☞Meie oma tõde, meie oma õigus - (Sadamateater, 01.12.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Urmas Lennuk, Anton Hansen Tammsaare
Žanr: draama
Näitlejad: Veiko Porkanen, Karol Kuntsel, Kärt Tammjärv, Jaanika Arum, Maria Annus, Riho Kütsar, Priit Strandberg, Aivar Tommingas
Tutvustus: Vanemuise teatri selle sajandi esimene Tammsaare alustab “Tõe ja õiguse” esimesest osast. Andres ja tema noor naine Krõõt jõuavad Vargamäele, kõik on veel ees, kõik on veel võimalik. Aga millisel määral? Kui oleks võimalik kõike uuesti läbi elada, teades oma tegude hinda ja tagajärgi – kas oleksime valmis midagi teisiti tegema? Või vähemasti olnut ümber hindama?

Tanel Jonas: “Me elame selleks, et lõpus oleks kõik hästi. Kui ma ütlen lõpus, siis ma mõtlen LÕPUS. Ja kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen KÕIK. Õige lõpp on ikka õnnelik. Vastupidise ees on mul hirm. Ma usun, et Sinul ka. Aga ega teistmoodi vist ei saagi: hirm ongi see, mis meid edasi ajab. Selle poole, et lõpus oleks kõik hästi. Ja kui ei ole, siis öeldakse vist epic fail. Või elukatastroof. Kuidas soovite. Aga mida siis teha? Kas kahtlustada või usaldada? Armastada või vihata? Lasta sead naabrimehe rukkisse või sillutada öö otsa teed, et ta saaks oma surnud eide ilusasti kalmistule viia? Eks need valikud tuleb endal teha. Ja siis lõpus selgub, kas sai õigesti või läks viltu.”
Hinnang: Urmas Lennuk on leidnud raamatu "Tõde ja õigus" esimesest osast päris hea ekstrakti ja lisanud sinna juurde Krõõda vaimu, et olulisemat rõhutada ja lahti seletada. Välja on jäetud enamus raamatus olevast jandist, alles on jäänud vaid oluline. Igavese tõe ja õiguse otsimise asemel on esiplaanile toodud vaagimine, kas lõputu töö rügamise kõrval jääb aega armastuseks. Kas me ikka märkame teist inimest enda kõrval? Omamoodi areng 19. sajandi talupoegade mõttemailmast praeguste linnavurlede omasse. Vaesena tegutseme kõigepealt selleks, et ellu jääda, siis selleks, et meie lapsed ellu jääksid, siis selleks, et saada rikkamaks. Kui läbi vanavanemate töö ja poliitiliste keeriste najal on mingisugune rikkuse tase tekkinud, siis jääb üha rohkem aega mõtlemisele, kuidas saaks kergemini. Kui varem jäi armastus pideva töörügamise taha varjule, siis peagi varjutab selle logelemine.

Kõige rohkem meeldis mulle vana ja noore Andrese samaaegne kõrvutamine. Vana Andres ei oska paljusid noorena tehtud asju enam seletada, aga samas ei ole ka tal väge noorukit enda eksimuste rajalt kõrvale juhtida. Krõõda vaim balanseeris väga hästi nende kahe pooluse vahel.

Lavakujundus toetas autori mõtet hästi. Väga mitmetasandiline, samas lihtne. Väga hästi oli lahendatud talu olukorra muutus. Keera laud ümber, keri vaibad kokku ja ongi edasiminek hoomatav. Kiviseina asendamine laudseinaga jäi veidi kunstlikuks, kuigi sisuliselt on eelmise põlvkonna töö ümbertegemine olnud väga aktuaalne.