Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (391) Vanemuine - ☞Othello - (Vanemuise väike maja, 06.05.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): William Shakespeare
Žanr: tragöödia
Näitlejad: Jim Ashilevi (Von Krahli Teater), Sten Karpov, Liis Laigna, Ragne Pekarev, Andres Mähar, Riho Kütsar, Karol Kuntsel
Tutvustus: Kunagi kuulsin ühe teatri kassapidajat piletiostjale „Othello“ kohta ütlevat, et see on ju see jube lugu, kus neeger valget naist kägistab. Tänasel päeval tahaks kõik vastupidi teha – pole lugu, pole jubedust, pole neegrit ega valget naist ja kedagi ei kägistata. On rõõm ja joovastus – kirega elatud elu, mis tulvil armastust, armukadedust, õnne ja surma. On elusate inimeste rütm teekonnal igavikku ja surematusesse.
Hinnang: Huvitav ja mitmekihiline lavakujundus. Läbipaistvad tumedad kardinad annavad õhulisust ja aitavad kaasa pinge hoidmisele. Tegevus on jagatud mitmeks tasandiks. Samas ei midagi liigset.

Olen mitmel korral mõelnud, kuidas lisada oma valguskujundustes külgvalgust, kui kuskil ei ole ruumi prožektorite peitmiseks. Minu õpetaja Margus Vaigur on selle probleemi filigraanselt lahendanud pannes lavatrussidega prožektorid lava äärele püsti kõige nähtavamale kohale ning suunates neile altvalguse. Nii sai valgustitest lavakujunduse osa. Ning lisaks oli koheselt olemas ka meeleolu valgus.

Näitlejad olid väga tublid ja said oma vanamoodsate rollidega väga hästi hakkama. Shakespeare tekst oli üsna kergesti jälgitav ja ei läinud liialt poeetiliseks. Veidi pikaks asi muidugi venis, aga eks vanade tekstidega kipubki nii olema.

Asi, mis ei saa tähelepanuta jätta on helikujundus. See kas meeldib või ei meeldi üldse. Tavapärast muusikat samahästi kui ei olnud, aga see-eest palju erinevat müra ja näitlejate sosinaid ja kordusi. Kohati ei saanud öeldust aru, kohati jõudis müratase häirivale tasemele. Samas on see ebameeldivustunne heaks vahendiks laval näidatavate tunnete võimendamiseks ja tänapäeva toomiseks.