Autor(id): Uku Uusberg
Žaanr: draama
Näitlejad: Ivo Uukkivi, Markus Luik, Robert Annus, Kristo Viiding, Uku Uusberg, Harriet Toompere, Raimo Pass, Tõnu Oja, Guido Kangur
Tutvustus: “Valgustaja” on eksistentsiaalne teatrirännak keset intrigeerivat
situatsiooni. Vana Teatri Tallinna filiaalis on algamas esietendus. “Anton
Tšehhovi Lugu Inimesest”. Käimas on erakorraline tehniline proov enne
esietendust. Kell on 16:23.
VIKTOR: Närvid on mingi ajutise aju frontaalsagara mutatsiooni esile
kutsunud.
VALGUSTAJA: Mis sagar?
VIKTOR: Seesama keskus, millega inimene armub.
VALGUSTAJA: Kella seitsmeks läheb üle?
Tegelasteks on inglise filoloog Viktor, teatri direktor Viktoria, näitleja
Eino Truu, välislavastaja G, kolm üliõpilast, inspitsient, kadunud
valgusalajuhataja, nooremvalgusmeister ja tema siis ka.
Valgustaja.
Teater võib olla mini-portree ühiskonnast.
Lugu on Usust.
Lavastus tähistab Ivo Uukkivi 50. juubelit.
"Valgustaja" on Vanemuise lavastuse "Üritus" noorem vend.
Hinnang: Üks liigne vaheaeg ja venitamine esimeses vaatuses on ainsad asjad,
mida saab antud tükile ette heita. Tehnilise inimesena oleks ise oodanud
veidi rohkem valgustehnilisi trikke läbi valgustaja rolli võtnud Ivo. Ühe
diskokera lakke upitamine ja paari prozektoriga ringikäimisest jäi veidi
väheseks. Samas kolmandasse vaatusesse pikitud mäng vee, valguse ja
pimedusega ületas kõik need soovid mitmekordselt. Eriti hästi mõjus saali
nullvalguse ärakasutamine. Milleks juurde tuua prozektoreid, kui saalis on
olemas avariivalgustid - piisab vaid näitlejate nende kõrvale viimisest ja
juba on ta nähtav. Ning kui suur osa lava ja saali seinadest katta
hõbepaberiga, siis võimendub iga väiksemgi valguselaik. Sinine valgusti
hõbepaberist seina kohale ja ongi peegel valmis, kus inimese kaks mina
saavad omavahel rääkida.
Veega mängimine keeras etendusele vinti peale. Ühelt poolt on naljakas, kui
grammafonist suht suvalisel hetkel metafüüsilist vett pritsib. Teisalt väga
effektne lõputu teevee valamine müstilise muusika ja hingestatud teksti
saatel. Kuna tüki peategelaseks oli valgustaja, siis oleks veejoale lisanud
paar muutuva värvusega LED lampi ning sedasi etendusele värvi lisanud.
Maagiat ja psühholoogiat oli kogu etenduses päris parasjagu. Ning
läbipõlemisest tulenevat hullust samuti. Moodsa suuna austajatele lisati
Tsehhovi teksti taustale ka kolm siga ukerdama. Seega kõigile midagi.
Esimese vaatuse helikujundus oli pigem segav taustamüra, aga mida edasi,
seda paremaks ta läks. Kui sead välja ilmusid, siis oli juba kõik paigas.
Kuigi ega sellele mürale ei saa ka palju ette heita, tagantjärele mõeldes
täitsa sobis.
Väga huvitav kujunduslik leid oli tutvustusse pandud kellaaeg tuua lavale
vana elektroonilise kellana. Ukse taga sisse laskmist oodates aeg venis, aga
sissesaanuna publiku lisandumist ja laualampide ansamblit vaadates käis kell
kolme minuti kaupa. Ning pidevalt ütles sisemine kell, et kell seitse
kohaliku aja järgi hakkab midagi toimuma.
Vanemuise Üritusest tuttav autor ja lavastaja umbkeelse lavastaja rollis mõjus
tuttavalt ja naljakalt. Ning publiku ümber ja sees sebimine jätkas
sissetallatud rada. Mulle see meeldis.
Märkused: Väikese tõrvatilgana meepotis mõjus lavaväline tegevus. Nimelt
otsustasid II ja III korruse saalitöötajad, et nende tööpäev on läbi kuna suures
saalis toimunud etendus lõppes vahetult koos väikse saali etenduse teise
vaatusega. Allapoole jalutanud teatrikülastajad suruti trepikotta ja väikesesse
eesruumikesse tagasi. Inimlikult poleks tohtinud see 10 minutit liiast
oodata olla. Oleks saanud rahulikult lõpuni vaadata maalide näituse ning
veidi rohkem jalutada.
Viienda korruse saaliteenindajate käest oli kuulda, et antud tükki muudetakse iga
kord. Ning kavalehel 3 tunni ja 15 minutiga tavaliselt hakkama ei saa. Täna
kulus 3:22.