Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (379) Vaba lava - ☞Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised - (Tartu Genialistide Klubi, 06.01.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Tiina Sööt
Žanr: draama
Näitlejad: Anna-Liisa Reppo, Merike Kaunissaare, Andrus Tamme, Helen Kask, Olev Südi
Tutvustus: Lavale astuvad inimesed väljastpoolt teatrit – disainer ja meediauurija Merike, naisteajakirja tegevtoimetaja Anna-Liisa, drag queen Andrus, IT-valdkonnas töötav Helen ja loodusteaduste õpetaja Olev –, et rääkida soolisest ebavõrdsusest. Vaataja näeb, kuidas tema hüpoteetiline naaber, töökaaslane, sõber või sugulane teemat puudutab. Muu hulgas räägitakse sellest, kes tassib haigest seljast hoolimata telliskive tellingule ning kes rasedustoksikoosi kiuste põrandat kaks korda päevas ämma rõõmuks läikima lööb, ning päritakse, kas tõeline tädi saab olla samal ajal ka tõeline naine, ning milline peab olema üks normaalne mees. Lavastus uurib, kuivõrd aktuaalne sooteema Eesti ühiskonnas üleüldse on ja kuidas see meid kõiki puudutab.
Hinnang: Järjekordne näidend 2015 aasta kuuldemängusugemetega monoloogide sarjast. Võib-olla et kõige tõsisema sisuga neist. Ning ka interakteerumist hetkel sõnaliste osalistega on seostatum ning jälgitavam.

Inimesed tänavalt tulevad ja räägivad ära enda versiooni soolisest võrgõiguslikusest. Pinget lisatakse sellega, et räägitava loo aluseks on väidetavalt rääkija enda lugu. Küsitav on muidugi see, kui palju on pärast loo kärpimist ja ilustamist originaali alles jäänud. Iseenda mängimine tundub üsna libedal teel käimisena.

Tegelaskujude valik on õnnestunud. Segasele teemale saab läheneimise väga erinevatest vaatenurkadest. Tänu sellele kõneas antud etendus paljusid saalis viibijaid ja ehk leidsid nad ka väikese killukese vastaspoole nägemusest. Leidmisest, et mina ei ole üksi võib ka mingiks ajaks lohutust olla. Kuigi kas lohutus on vaid see, mida vajame soolise võrdõigluse hammasrataste vahele jäämise puhul.

Päris karmiks puändiks kujunes lõpupuänt grupipildiga. Ühe mõttetu ingliskeelse sõna eestindatud variandi kaks ülimalt vastandliku tähenduse võtab korraks südame alt külmaks, et siis väikse naerupursatusega etenduse vaatamine lõpetada. Küsitlusel Kolesõna 2013 aasta koledamaks valitud sõna ma pigem oma arvustuses ei kasutaks.

Ise tahaks loota, et Eestis ikka nii hull ei ole. Aga võib-olla ongi õige aeg sellise etendusega ennast raputada ja rohkem märgata enda ümber toimuvat.
Märkused: Ei mäletagi, kas varem ka teatripilet nii maitsev ja meeldivalt taaskaasutatav on olnud. Nimelt tagas seekord kohapeal pileti ostnule koha saalis suur punane õun.

Üle pika aja kavaleht, millest on rohkem kasu kui pelgalt osalejate nimede meenutamiseks.