Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (392) Eesti Draamateater - ☞Finaal - (Eesti Draamateater, 11.05.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Simon Gray
Žanr: draama
Näitlejad: Ita Ever, Kersti Heinloo, Hilje Murel, Liina Olmaru (külalisena), Mait Malmsten, Tiit Sukk, Aleksander Eelmaa, Karl Tetsmann
Tutvustus: Ühel ilusal kevadpäeval tulevad pojad isale külla, kaasas naised ja lapsed. Tulevad lõunasöögile, sest isal pidavat olema midagi olulist öelda. Ammu pole koos käidud ja palju on uudiseid ning muresid, igal ühel oma – üks mure, mitu muret, terve murede laviin. Kõik kurdavad ja kes suudaks seda taluda. Aga kui on korraga nii palju muresid, siis võib juhtuda, et läheb lausa naljakaks, kui näiliselt edukas perekond näitab oma tõelist nägu...
Hinnang: Draamatükk iseenesest oli suhteliselt keskpärane ülevaade ühe perekonna keerdkäikudest, aga head näitlejad mängisid selle kõvasti paremaks. Ning lõpliku viimistluse andsid sellele lavameistrid ja valgustajad.

Teksti oli palju ja seda esitati üsna vurinal. Tühi lobisemine pani vahepeal pea huugama samas andis see edasi üsna realistliku pildi oma eluteel jänni jäänud inimeste elust. Ning nagu ikka leidus selle lõputu loba sees nii tarkuseteri, kui ohu märguandeid. Kuidas käitume selliste lobisejate suhtes tavaelus? Lülitame end vestlusest välja ja ei süüvi sellese, mida tegelikult öelda tahetakse. Või alustame vastu oma tühja loba valinguga. Väljalülitamine võib vabalt lõppeda nii nagu nägi välja Andres Eelmaa mängitud isa roll - vaikides vaadata pealt, mitte reageerides, muret tundes vaid selle eest, et uks oleks kindlalt kinni ja keegi ei saaks mulli sisse, milles hetkel elame. Või siis muutume Ita Everi poolt mängitud vana tädi sarnaseks - rühmame kogu hingest selle nimel, et oleks keegi, kellega koos teed juua, ise aru saamata, et enda lõputu askeldamisega tekitame teistele lisapingeid ja just seepärst tuleb üha tihedamini üksi söögilauas istuda.

Ja muidugi jääb võimalus end purju juua, armukesi pidama hakata või halvimal juhul end surnuks joosta või sõita. Mõneks ajaks võib see iseenda jaoks olla lahendus, aga lähedased kannatavad rohkem.

Kui vaid elus oleks nii lihtne, et lavamehed tulevad ja tõstavad dekoratsioonid lava taha peitu ja lasevad looduse ilul võitu saada.