Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (384) Must kast - ☞5 grammi sisemist rahu - (Tamme pst 24a, 16.03.2016) ♥♥♥♥

Autor(id): Kätlin Padesaar
Žanr: monoetendus
Näitlejad: Silver Kaljula
Tutvustus: „...Ma tahtsin, tol ajal poisikesena, elada nii, et ei peaks tundma pidevat hirmu. Olin täiesti tavaline tukka loopiv teismeline ning kahtlemata oli mulle ülioluline teiste arvamus. Eriti oli ülikõva lihtsalt selline chill ja cool olla. Alustasin kanepiga, naah, täiega mass tunne oli. Edasi läkski juba kergemalt. Mul oli respekti ja hunnik sõpru. Tarvitasime aineid ja panime pidu, kuni ühel hetkel ööbisin suvalistes mahajäetud majades. Ei kottinud enam sellised asjad...” - Vladimir

„5 grammi sisemist rahu" toob vaatajateni endise narkomaani valusad, aga ausad mõtted. See on lugu noorest mehest, kes alustas kanepiga, kuid lõpetas fentanüüliga - seda kõike väga inimliku eesmärgiga leida endas õnnetunne ja sisemine rahu. Lavastus ei püüa kedagi hirmutada ega käsitletavale teemale omapoolset hinnangut anda, vaid pigem pakkuda üht lugu, mis räägib ausalt narkootikumide mõjust tarvitajale, lähedastele ja ümbritsevale ühiskonnale.
Hinnang: Monotükk väga karmidel teemadel väga ettearvamatule publikule. Loodan sinisilmselt, et publiku seas leidub vaataja, kes just tänu säärasele ennetavale tegevusele jätab mõnuainete proovimise tegemata ning ei lähe kaasa karmi maailma veidrustega. Kahjuks on kindlasti neid, kes hääletavad antud etenduse kohati liigalt järskude ja valjude heliefektide tõttu maha - see pani pea valutama ja räägiti asjadest mida ma juba teadsin. Samas just see kohati terav heli võiks olla noorukit üles raputav tegur. Kui mina ei suuda välja kannatada seda paari sekundit valju heli, siis mis tunne võib olla narkolõksu sattunud inimesel.

Tore, et on noori inimesi, kes võtavad ette oma valgustehnikaga tee koolimajja ning annavad täiesti teistsuguse koolitunni. Ja mitte ainult teatrietenduse vaid sinna lõppu ka vestluse ja selgituse, mis etenduses toimus. Ilma selle selgituseta võivadki meelde jääda ebaolulised nüansid. Ma ise ei saanud kahjuks tööülesannete tõttu vestlusele jääda, aga kuulsin kolleegide käest, et see oli sisukas ja vajalik.

Valguspilt, mis üsna kiire ülesehitamise järel saavutati, oli väga hea. Seda vaatamata asjaolule, et aulat ei saa pimendada ning taustal olev riie sööb päris kõvasti värvi. Valguspilt läks helipildiga väga hästi kokku.

Silver näitles väga usutavalt ja hästi.