Autor(id): Marius Ivaškevičius
Žaanr: draama
Näitlejad: Kristo Viiding (külalisena), Jüri Tiidus, Markus Luik, Nikolai Bentsler (külalisena), Inga Salurand, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Liisa Saaremäel, Karmo Nigula, Christopher Rajaveer, Hendrik Toompere jr, Ott Kartau (Von Krahli teater), Johannes Tammsalu.
Tutvustus: Mida tunneb üks autokastist teele kukkunud õun? Ilmselt sama, mida meie
kangelane, kes avastab ennast Londoni külmadelt tänavatelt ilma raha,
passi ja sõpradeta. Ihuüksi ja üleliigne, tühi nagu tuules laperdav
kilekott.
Emigratsioon, teistpidi vaadates immigratsioon on põletav ja valus teema.
Enamasti seostub immigrant kellegi võõraga. Aga kui katsuda ette
kujutada, et see võõras on tegelikult „oma poiss“? Veel mõnda aega
tagasi lahkuti nii Eestist kui ka mujaltki Ida-Euroopast umbes samal moel,
nagu tänapäeval siia tullakse. Näiteks autokastis. Või paadiga. Või
jalgsi, üle piiride „lipsates“.
„Väljaheitmine“ on tõestisündinud lugude põhjal valminud odüsseia
vihasest noorest mehest, kes rändas koos teiste saatusekaaslastega 1990.
aastatel Londonisse õnne otsima. Emigreerus.
Autori sõnutsi on tema näidend katse uurida seda miskit, mida me kutsume
identiteediks. Ehk avaldub see kõige paremini justnimelt millegi või
kellegi teisega kohtudes, teistsuguste identiteetidega kokku põrgates? Mis
koht võiks olla selle fenomeni uurimiseks parem, kui maailma metropol
London, kus immigratsiooni ja identiteedi küsimus puudutab igaüht, nii
pakistanlasest juurviljakaupmeest kui ka Sansibaris sündinud superstaari.
Hinnang: Ülimalt kaasaegsete teemadega näidend. Või siis õigemini paljude koduse
mättapeal istujate jaoks kaasaegne, sündmuste ahel on iseeneset ju päris
vana. Lainetena on neid, kes kodu maha jätnud ja välismaale liikunud
paremat elu otsima päris palju. Ning nende põgenemistega on alati kaasas
käinud inimesed, kes seda enda kasuks ära kasutavad. Nii saabki ühes
inimesest mahavisatud õunake kuskil tundmatus kohas. Ei raha ega
dokumente, inimkaubitsejad on osanud need targalt ära kasutada. Kui
kodumaal oli elu halb, siis ega võõrsil õnnemaad lihtne leida ei ole.
Tegelikult ei ole Sind mitte kellelgi vaja. Kui siis vaid selleks, et Sinu
pealt teenida või oma raevu välja elada.
Platvormil liigutati bändi edasi tagasi, paremale vasakule. Enamasti oli
ta peidus eestvaatajate peade või siis laval olnud metallkonteineri taga.
Aeg-ajalt käisid bändi liikmed ka laval suuremaid või väiksemaid rolle
tegemas. Ma ei ole kindel, kui palju oleks tükk kaotanud, kui helikujundus
oleks tulnud helikandjalt. Või siis kui palju mängiti ise ja kui palju
mängiti varem salvestatud materjalile peale. Võimas ainult bändi number
jäi puudu. Samas varjuteater roosal taustal oli võimas ning muusika oli
talutav. Muidugi on bändil ka üsna suur roll selleks, et publik nelja
tunni jooksul magama ei jää.
Teine asi, mis publikut üleval hoidis oli "Hea inimene Seuzanist" stiilis
publiku kaasamine etendusse. Kahju, et kolmandas vaatuses see ära unustati
ning kõrvaltegevuste puänt tulemata jäi. Ampsatud õuna tagasivõtmise
oleks võinud paremini lahendada.
Valguskujunduses meeldis see, et valgussillad võeti kasutusele etenduse
osana ja valgusteid ei peljatud nähtavale jätta.
Kas tänasel Eestist põgeneda soovijal võiks kasu olla selle etenduse
nägemisel tema veenmiseks kodumaal jätkamiseks? Kardan, et mitte. Pigem
kipume olema tagantjärele targad ning sinisilmsed-
"minuga nii ei juhtu", "mina oskan paremini asju organiseerida". Kuniks ei
ole oma keretäit kätte saanud, võib kunstveri laval tunduda pelgalt
näitemänguna. Ning kas füüsilise vägivalla kõrval pandi tähele
vaimset vägivalda? Etendus võis ju olla väsitavalt pikk, aga aeg, mis
võib võõras kohas jalgade alla saamiseks kuluda on oluliselt pikem. Oli
see alles kümme aastat või siis juba viisteist?
Kas näidendi vaatamine muudab tavavaataja suhtumist tavapärasest erineva
välimusega välismaalastesse? Loota ju võib, aga tegelikult..? Vähemalt
üks katse maailma paremaks muuta on tehtud.