Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (565) Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum - ☞Leek - (ERM, 11.09.2019) ♥♥♥♥

Žanr: draama
Näitlejad: Liisa Saaremäel, Karl Laumets
Tutvustus: Lavastuse aluseks on August Gailiti romaan „Leegitsev süda“, Ella Ilbaku mälestusteraamat „Otsekui hirv kisendab...“ ja kahe looja omavaheline kirjavahetus.

„Leek“ on tants, millega lõpetas oma etteasted Eesti esimene laiema rahvusvahelise tuntuse saavutanud tantsijanna Ella Ilbak (1895-1997). Tantsijanna enda jaoks tähendas see number ohvrituld, mis algab otsekui maa peale pandud süttematerjalist ja lõppeb maha jäänud tuhaga. Ühes arvustuses on selle tantsu kohta kirjutatud: "Seal ei olegi vaja kava, pigista silmad pisut koomale, ja arvad tõesti tuld enda ees nägevat..."

August Gailiti (1891-1960) romaan „Leegitsev süda“ on kirjutatud kodumaal (esimesed katked trükkis ajakiri „Looming“ juba 1930. aastate algul), kuid ilmus 1945. aastal paguluses Rootsis. Peategelased on komponist Joosep Maarva ja tantsijanna Kaie Skalle, kelle kaudu avaldub elu ja kunsti vahekord. Tegelase Kaie Skalle prototüübiks on tantsijanna Ella Ilbak.
Hinnang: Huvitav valguskujundus. Küünlavalgus toimis taaskordselt õdusalt ning andis soojust. Kombineerides punast valgust, satsilist kostüümi ning ühe koha peal kätele suunatud koreograafiat suudeti luua kujutuspilt leegina põlevast tantsijast. Nappide vahenditega suudeti tekitada hea visuaal.

Lavastuses kasutati ära väga oskuslikult piiratud lavaruumi. Üks pesupali laval seadis paika piirid, mille sees tegutseda ning selles väikeses ruumis saadi hästi hakkama. Tükk tüki haaval kasvav lillemeri toetas hästi särava tantsutähe mälestusi. Samas kasutati väga osavalt ära ka kogu lava viies staatilised näitlejad eri otstesse ning tekitades kauguse illusiooni nende vahel.

Sisu käib ümber omal ajal eduka Eesti tantsija ümber sidudes selle August Gailiti kirjade ja romaaniga. Kui palju on selles fiktsiooni ja kui palju reaalsust on raske otsustada, aga kindlasti on see lavastus üks katse rahva mälu parandada. Üha vähemaks jääb neid, kes on Ellat lavalaudadel näinud, aga nüüd ehk leidub mõnigi inimene, kes võtab otsib üles tema teosed, et neid põhjalikumalt sirvida.

Meeldis see, et ei püütud hambad ristis teha tantsulavastust. Tants markeeriti osavalt ning nauditavalt.