Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (562) Endla - ☞Tantsutund - (Endla, 23.08.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Mark St Germain
Žanr: romantiline komöödia
Näitlejad: Kadri Rämmeld, Janek Sarapson
Tutvustus: Ühel õhtul koputab noor ja edukas Aspergeri sündroomiga maateaduste professor naaberkorteris elava tantsijanna uksele ning pakub talle ühe tantsutunni eest ulmelist rahasummat. Karjääri lõpetavast jalavigastusest taastuv tantsijanna avabki ukse ning alguse saab eneseületamist nõudev ning humoorikaid, ootamatuid ja südamlikke avastusi täis suhe, mis seab uude valgusse nii mõndagi sellest, mida me oleme harjunud „normaalseks“ pidama. See on lugu ühest ebatavalisest suhtest ja armastuse tervendavast jõust.
Hinnang: Esimine pilk lavale tekitas küsimuse, mis on need erinevatest ustest ja muudest puitelementidest kokku klopsitud kolm kõrget paneeli. Ega ma sellele küsimusele vastust ei saanud. Kindlasti tunnevad (või ongi) mitmedki Aspergeri sündroomiga inimesed end lukustatuna erinevate uste taha. Seega ei hakka kunstnikuga vaidlema sellise tausta loomise üle. Eks videokunstnikul oli ka rohkem vaeva, et ebatasasele foonile videosid projetseerida. Samas üleelusuuruse lektori video ja erineval kaugustel seisva näitlejaga tekitati väga huvitav optiline illusioon väikesest ja suurest inimesest. Koostöös valgusega lavakujundus kuidagi mõjutas vaataja aju. Puitkonstruktsioonide taga oli alati midagi olemas ning mitmed valguslaigud olid lõigatud kandilisteks.

Pealkirja lugedes ootasin võib-olla rohkem tantsusammude selgeksaamise valu ja rõõme. Nüüd kadus see justkui tagaplaanile, aga esiplaanil toimus kahe tegelaskuju hämmastav areng. Erinevate taustadega inimesed läbisid pika tee, et üksteisest aru saada, üksteisega harjuda ning see läbi ka ise muutuda. Väikesel laval toimis kõik hästi. Ehk ärgitab antud lavastus tõepoolest vaatajal edaspidi endast erinevaid inimesi märkama ja paremini mõistma.

Ja ega loodetud tants ära ei jäänud. Väga omapärase koreograafiaga lahendus mõjus naljakalt kuid siiski nauditavalt.