Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (567) Tallinna Linnateater - ☞Mineku eel - (Sadamateater, 13.09.2019) ♥♥♥♥

Autor(id): Florian Zeller
Žanr: draama
Näitlejad: Anne Reemann, Andrus Vaarik, Elisabet Reinsalu, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp, Priit Pius
Tutvustus: Mõni paar jääb kokku vaid mõneks aastaks, mõni paarikümneks. André ja Madeleine on elanud koos enam kui pool sajandit. Näib pea võimatu kujutada neid ette teineteiseta – neist on saanud üks. Ent kellelgi pole aja eest pääsu ning paratamatult kergitavad mõtted tulevikust üles küsimuse: mis juhtub siis, kui üks lahkub enne teist?

Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid autoreid kogu maailmas. Tallinna Linnateatris lavale jõudev „Mineku eel“ on segu tragöödiast ja farsist, milles autor alatihti vaatajal tooli alt tõmbab. See on labürint, kus me jahime tõde, aga niipea, kui tundub, et oleme tal sabast kinni saanud, võtab see teise vormi ja libiseb minema. Lavastuses kasutatav muusika: aaria „O mio babbino caro“ Giacomo Puccini ooperist „Gianni Schicchi“ Anna Netrebko esituses.
Hinnang: Mulle meeldis selle lavastuse lavakujundus ning harmoonia videokujundusega. Ühtviisi nii tormine, päikeseline kui ka õdusalt kodune. Ka helikujundus haakus visuaaliga hästi. Tundub, et tänasesse etendusse astus sisse ka emake loodus, sest Tartu peal alanud vihmasadu võttis mingil hetkel võimust. Katusele raevukalt langevad vihmapiisad võimendasid parasjagu laval olnud vihmast tausta. Vähemalt selline mulje jäi, et see ei saanud olla pelgalt helisalvestus. Teatrist lahkudes oli lompe ka omajagu. Tõsi ta on, et kogu see harmoonia tõi kaasa endaga teatud lõõgastuse ning silm vajus iseenesest kinni.

Näidendi aluseks olev tekst on aktuaalne vist igal ajastul. Ikka ja jälle leidub maailmas paare, kes oma elu lõpul jäävad üksi - lapsed on läinud kaugele ja matnud end oma murede alla. Väliselt võivad nad ju hästi hakkama saada, aga selle keti ühe lüli purunemine toob endaga kaasa terve keti purunemise. Alles siis tulevad välja paljud hädad, mida varem märgatud ei ole.

Väga hea näitlejate töö.