Autor(id): Piret Jaaks
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Henessi Schmidt, Katrin Pärn, Siim Tõniste, Helgur Rosenthal
Tutvustus: Ilutööstuse aastakäive on sadu miljardeid eurosid. See kasvab üha.
Näib, et me ei tunne, et oleksime sündinud piisavalt ilusatena. Miks me
ennast muudame? Mida või keda me otsime? Vastust teab vaid tolm.
“Ilusad inimesed” on Tartu Uue Teatri lavastus, mille jaoks
intervjueeris näidendi autor 2019 kevadtalvel inimesi, kes hoolivad oma
välimusest ning tunnevad, et ilu on neid mõjutanud ja saatnud läbi elu.
Need intervjuud saidki sädemeks selle loo sünnil.
*
NORMAN: Milline sa välja näed?
MIA: Mul on perfektselt sümmeetriline nägu ja mul pole ainsatki kortsu.
Mul on suured silmad, kõrge kaarega kulmud, kitsas nina ja lopsakad
huuled. Mul on väga hoolitsetud käed. Ja jalad. Mu nahk on kuldseks
päevitunud ja mu kehal ei ole karvu. Mu pikad heledad juuksed läigivad
vitaalselt. Mul on ideaalsed proportsioonid - sihvakad jalad, liivakella
kujuline keskkoht ja täidlased rinnad. Mu puusad ei ole liiga laiad ega
liiga kitsad. Mu rasvkude ei ladestu ebaühtlaselt kintsudele või
tagumikule. Mu tagumik on ideaalselt ümar ja prink. Ma ei näe välja
päevagi vanem kui kakskümmend kuus. Gravitatsioon ei mõju mulle, ega
sikuta mu nahka maapinna poole. Ma olen täiuslik naine.
NORMAN: Ah soo! Aga ma tahaksin sult küsida, et mis sa arvad, kas see
võiks sobida… Et see naine, kes mulle meeldima hakkas, on minust palju
vanem?
*
Lavastus on osa Piret Jaaksi loomeuurimusest Eesti muusika- ja
teatriakadeemia lavakunstikoolis.
Hinnang: Enda üllatuseks avastasin kuu aega tagasi postkastist kirja, mis teatas,
et olen ostnud vaba istekohaga pileti etendusele "Ilusad inimesed" aga
teater on otsustanud, et lavastust mängitakse nummerdatud istekohtadega.
Olin üllatanud, et mul on taskus nii kauaks ette ostetud pilet. Aga
kalendrit ja enda konto väljavõtet uurides sai selgeks, et ma olen
tõesti septembri keskel otsustanud, et 29. november on õige päev
teatrisse minna. Mille põhjal ma selle otsuse tegin, ei mäleta siiani.
Plakat ja treiler enam ei veenaks täispiletit ostma.
Lavastus on üsna suures osas üles ehitatud monoloogidele, milles varem
või hiljem kumab läbi hädaldamine enda või siis teiste välimuse üle.
Tekstid olid küll eripalgelised, aga tüütasid üsna kiiresti oma
tühisusega. Ei, kõnelejale ei olnud tegu tühiste probleemidega, nende
jaoks oli tegemist katastroofiga, et loodus oli neile andud mõne lisa
sentimeetri, grammi või kortsu. Aga nagu klassikas öeldakse:
"lambakasvatuse aspektist ei ole sellel mingit tähtsust."
Monoloogidele lisandus paar tehnilist dialoogi, kus üks või mõlemad
osapooled peitusid lava tagaseina poolläbipaistva kanga taha paigutatud
advendiküünalde valgusmängu. Tehniliselt väga hästi välja mõeldud ja
mängitud lahendus. Jälgida oli põnevam, sisu kippus jääma samaks.
Näpuotsatäis oli siis ikka teatrit ka, kus kaks või rohkem inimest
omavahel suhtlesid. Enamasti toodi neisse stseenidesse kaasa mingi
tehisobjekt (korv, nukk, õhupall, plastist kuubik, mis mängiti
elusolendiks (beebi, kanaarilind). Tehnilisi leide oli siingi päris
palju.
Valguskujunduses kasutati päris palju hajutatud valgust ülisuurtest
riidega kaetud prožektoritest ja taustale paigutatud linale projekteeritud
valgusest. Väikse maja võlud ja valud - prožektorid kippusid tähelepanu
lae alla tõmbama jättes näitlejad üsna hämarasse. Või nagu vaheaja
kõnelustest kostus osad ei näinud näitleja nägu kuna see oli liiga
pimedas samas kui naaber kurtis, et valgus tuli otse silma ja seetõttu oli
laval toimuvat raske jälgida. Usun, et seda fotograafiasõbralikku valgus
võis päris hea olla jälgida esimesest viiest reast, üheksanda rea jaoks
kippus effekt kaduma. Samas helendavad kuubikud ja tagasein olid väga
huvitavad.
Helikujundus balansseeris hea ja halva piiril, seda mõnes kohas ka
ületades. Alguses kasutatud müra oli kergelt ärritav, lõpu müra aga
tõsiselt etenduse üldmuljet laastav ning südame rütmihäireid tekitav.
Nende kahe vahele jäi väga kenad loodushelid, erinevad teksti toetavad
maitsekad muusikapalad.
Tekst iseenesest on mõtlemapanev ning teema kurvastav. Maailmas on tõesti
liiga palju tühja mõtlemist enda ja teiste välimuse üle. Kauplustes on
kilotonnide kaupa, mida tegelikult vaja ei ole. Inimesed võtavad kalli
raha eest osa tuhandetest protseduuridest, mis rikuvad neid üsna
tõsiselt. Liialt palju on enesetapumõtteid ja enesepiinamist teemal "ma
ei ole ilus". Liialt levinud on stereotüübid "ilus naine on rumal".
Ehk leidus publikus üks inimene, kes tundis end kõverpeeglist ära ning
suudab nädala jooksul naerda oma varasema rumaluse üle, jätta mõttetud
kreemid ostmata ning kohandada treeningkoormust enesetunde - mitte
taatlemata kaalu järgi.