Žaanr: muinasjutt
Näitlejad: Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Karin Tammaru (Endla), Terje Pennie (Ugala), Ingrid Isotamm (Karlova Teater), Priit Sonn, Ivar Säde, Jüri Jõul, Rene-Hendrik Sirkas
Tutvustus: Publiku ette astuvad nelja erineva teatri näitlejannad oma parimas
kõrgvormis: Marika Barabanštšikova Vanemuisest, Karin Tammaru Endlast,
Terje Pennie Ugalast ja Ingrid Isotamm Karlova Teatrist.
Idee autor ja lavastaja on aasta parima lavastaja auhinna nominent Kaili
Viidas, kes on dramaturgiks kaasanud möödunud aasta näidendivõistluse
võitja Ott Kiluski ja omanäolise teatrikunstniku Arthur Arula. 2017.
aastal tõi see loominguline tandem Endlas publiku ette ülimenuka
suvelavastuse „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola.”
2018. aasta suvel lavastatud klassikatöötluses kantakse kõigile
teada-tuntud Puškini muinasjutt koos pööraste süžeekäikude ja
värvikate karakteritega ette vaid nelja näitlejanna poolt. See nõuab
neilt üliinimlikku ümberkehastumisvõimet ja oskust panna mängu kogu oma
näitlejaarsenal.
Žanrimääratlus üleküpsenud muinasjutt tähendab lavastaja sõnul
eluskaala sellist staadiumit, kus magusale mahlasusele on lisandunud
vaevuhoomatav mõrkjas mekk, mis lisaks naudingule vallandab segadusseajava
absurdihõngulise tunnete virr-varri. See on balansseerimine hea ja kurja
vahel. Viidase tõlgendus saab alguse hetkest, mil tsaar Saltaan on surnud.
Tsaaritar, kangur ja kokapiiga on aga elus, tõsi küll kohutavalt, lausa
koostlagunemiseni vanad, kuid seletamatul kombel endiselt lummavad ja
kaunid. Nüüd, peielauas, on neil võimalik üksteisele ausalt silma
vaadata ja kaua hingeshoitu välja paisata.Tsaari peied on pidu, millega
saab läbi üks pikk ja kurnav muinasjutt. Õhk saab olema paks
emotsionaalselt purtsatavatest kannatustest ja hingematvalt magusast
kõikehävitavast armastusest. Kirg seguneb väsimusega, baranka
samovariga, armastus vihkamisega, Luik Gvidoniga, argine muinasjutulisega.
Lavastuses kõlavad Puškini surematud värsid, põimudes koos muusikaliste
vahepalade ja grotesksete intermeediumitega teatrielamuseks, mis mõeldud
eelkõige täiskasvanutele. Muusikalise kujunduse loob lavastusele Ele
Sonn.
Mängupaik on maagiline – õigeusu kirik koos säravate sibulkuplite ja
kulunud fassaadiga mõjub kui igavikuliselt lagunev maal, kuhu Puškini
tegelased on varjunud uue progresseeruva maailma eest. Pühade Aleksandrite
kirik asub Tartus Karlova linnaosas Sõbra tänavas. Lavastusele on andnud
heakskiidu piiskop. Seega, on loota, et ilm tuleb ilus!
Hinnang: Paras kompott, kus kolm õde saavad kokku Tsaar Saltaani matustel.
Kavalehel on neli näitlejat ja neli muusikut. Tegelikuses tuleb kõigil
nii näidelda kui muusikat teha. Sõnaline osa jaguneb küll viie inimese
vahel. Mängitakse vee, mulla, puulehtede, samovaride, rõivaste ja muu
materjalidega. Enamus loost on värsivormis, millele põimitasse sisse
huvitavad monoloogid, tantsukesed ja vene keelsed laulukesed. Ning väga
palju kasutatakse füüsilist teatrit, pea kogu aeg toimub kuskil midagi
ning mitmelgi korral tekkib küsimus, millist näitlejat peaks parajasti
jälgima.
Esimeses vaatuses tekkib küsimusi, miks tehakse just nii nagu parajasti
laval tehakse, päris palju. Vahepeal tekkib lausa kõhklus, ega ei tegelda
pelgalt aja viitmisega, et lühikesest nostalgilisest multifilmist parajalt
pikk suvelavastus saada. Ühe korra ümber kiriku jooksmine oli naljakas,
teine kord ka, aga kolmas kord nagu ei annaks enam midagi juurde. Teksti on
vähe, seegi luulevormis. Tuuakse välja ajastuga kokkusobimatud vidinad -
föön, pardel, mikser.
Ning siis teises vaatuses pannakse kogu trikkide arsenal tööle, et iga
varem tehtud liigutus lahti seletada ning kõik parajalt pea peale
pöörata. Kasutatakse koomilist liialdust astudes rollist välja, pannakse
pillimees publikuga silm silma vastu teksti rääkima, mängitakse nii
kehakeele, tempo, kui sõnadega. Tulevad sisse erinevate rõhuasetustega
kordused ning valetõlked. Publikult näpistatakse välja aplause ning
naerupahvakuid. Järsku on vanureid mänginud elukogenud näitlejatest
kergejalgsed tüdrukud.
Muinasjutte kuulates jääb kuulaja väga tihti rahule autori
lõpplahendusega - kui nad ei ole surnud, siis elavad nad õnnelikult
edasi. Vähesed jäävad vaagima, mis tegelastest tegelikult edasi said ja
mida nad oma surivoodil rääkida võiks. Lavastaja ja dramatiseerija on
väga huvitavalt selle mõttetöö ette võtnud ja vorminud sellest väga
omapärase terviku. Nüüd siis on publiku otsustada, kas jääda sellega
nõusse või mõelda välja enda jaoks uus tsaar Saltaan.