Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (547) Emajõe Suveteater - ☞Tsaar Saltaan - (Tartu pühade Aleksandrite kiriku tagased, 11.07.2019) ♥♥♥♥

Žanr: muinasjutt
Näitlejad: Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Karin Tammaru (Endla), Terje Pennie (Ugala), Ingrid Isotamm (Karlova Teater), Priit Sonn, Ivar Säde, Jüri Jõul, Rene-Hendrik Sirkas
Tutvustus: Publiku ette astuvad nelja erineva teatri näitlejannad oma parimas kõrgvormis: Marika Barabanštšikova Vanemuisest, Karin Tammaru Endlast, Terje Pennie Ugalast ja Ingrid Isotamm Karlova Teatrist.

Idee autor ja lavastaja on aasta parima lavastaja auhinna nominent Kaili Viidas, kes on dramaturgiks kaasanud möödunud aasta näidendivõistluse võitja Ott Kiluski ja omanäolise teatrikunstniku Arthur Arula. 2017. aastal tõi see loominguline tandem Endlas publiku ette ülimenuka suvelavastuse „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola.”

2018. aasta suvel lavastatud klassikatöötluses kantakse kõigile teada-tuntud Puškini muinasjutt koos pööraste süžeekäikude ja värvikate karakteritega ette vaid nelja näitlejanna poolt. See nõuab neilt üliinimlikku ümberkehastumisvõimet ja oskust panna mängu kogu oma näitlejaarsenal.

Žanrimääratlus üleküpsenud muinasjutt tähendab lavastaja sõnul eluskaala sellist staadiumit, kus magusale mahlasusele on lisandunud vaevuhoomatav mõrkjas mekk, mis lisaks naudingule vallandab segadusseajava absurdihõngulise tunnete virr-varri. See on balansseerimine hea ja kurja vahel. Viidase tõlgendus saab alguse hetkest, mil tsaar Saltaan on surnud. Tsaaritar, kangur ja kokapiiga on aga elus, tõsi küll kohutavalt, lausa koostlagunemiseni vanad, kuid seletamatul kombel endiselt lummavad ja kaunid. Nüüd, peielauas, on neil võimalik üksteisele ausalt silma vaadata ja kaua hingeshoitu välja paisata.Tsaari peied on pidu, millega saab läbi üks pikk ja kurnav muinasjutt. Õhk saab olema paks emotsionaalselt purtsatavatest kannatustest ja hingematvalt magusast kõikehävitavast armastusest. Kirg seguneb väsimusega, baranka samovariga, armastus vihkamisega, Luik Gvidoniga, argine muinasjutulisega.

Lavastuses kõlavad Puškini surematud värsid, põimudes koos muusikaliste vahepalade ja grotesksete intermeediumitega teatrielamuseks, mis mõeldud eelkõige täiskasvanutele. Muusikalise kujunduse loob lavastusele Ele Sonn.

Mängupaik on maagiline – õigeusu kirik koos säravate sibulkuplite ja kulunud fassaadiga mõjub kui igavikuliselt lagunev maal, kuhu Puškini tegelased on varjunud uue progresseeruva maailma eest. Pühade Aleksandrite kirik asub Tartus Karlova linnaosas Sõbra tänavas. Lavastusele on andnud heakskiidu piiskop. Seega, on loota, et ilm tuleb ilus!
Hinnang: Paras kompott, kus kolm õde saavad kokku Tsaar Saltaani matustel. Kavalehel on neli näitlejat ja neli muusikut. Tegelikuses tuleb kõigil nii näidelda kui muusikat teha. Sõnaline osa jaguneb küll viie inimese vahel. Mängitakse vee, mulla, puulehtede, samovaride, rõivaste ja muu materjalidega. Enamus loost on värsivormis, millele põimitasse sisse huvitavad monoloogid, tantsukesed ja vene keelsed laulukesed. Ning väga palju kasutatakse füüsilist teatrit, pea kogu aeg toimub kuskil midagi ning mitmelgi korral tekkib küsimus, millist näitlejat peaks parajasti jälgima.

Esimeses vaatuses tekkib küsimusi, miks tehakse just nii nagu parajasti laval tehakse, päris palju. Vahepeal tekkib lausa kõhklus, ega ei tegelda pelgalt aja viitmisega, et lühikesest nostalgilisest multifilmist parajalt pikk suvelavastus saada. Ühe korra ümber kiriku jooksmine oli naljakas, teine kord ka, aga kolmas kord nagu ei annaks enam midagi juurde. Teksti on vähe, seegi luulevormis. Tuuakse välja ajastuga kokkusobimatud vidinad - föön, pardel, mikser.

Ning siis teises vaatuses pannakse kogu trikkide arsenal tööle, et iga varem tehtud liigutus lahti seletada ning kõik parajalt pea peale pöörata. Kasutatakse koomilist liialdust astudes rollist välja, pannakse pillimees publikuga silm silma vastu teksti rääkima, mängitakse nii kehakeele, tempo, kui sõnadega. Tulevad sisse erinevate rõhuasetustega kordused ning valetõlked. Publikult näpistatakse välja aplause ning naerupahvakuid. Järsku on vanureid mänginud elukogenud näitlejatest kergejalgsed tüdrukud.

Muinasjutte kuulates jääb kuulaja väga tihti rahule autori lõpplahendusega - kui nad ei ole surnud, siis elavad nad õnnelikult edasi. Vähesed jäävad vaagima, mis tegelastest tegelikult edasi said ja mida nad oma surivoodil rääkida võiks. Lavastaja ja dramatiseerija on väga huvitavalt selle mõttetöö ette võtnud ja vorminud sellest väga omapärase terviku. Nüüd siis on publiku otsustada, kas jääda sellega nõusse või mõelda välja enda jaoks uus tsaar Saltaan.