Autor(id): Emily Jane Brontë
Žanr: draama
Näitlejad: Marko Matvere, Kersti Heinloo (Eesti Draamateater), Riho Kütsar, Ott Sepp, Külliki Saldre, Helen Rekkor, Margus Jaanovits, Raivo Adlas
Tutvustus:
19. sajandi alguse Inglismaa kaugema nurga maamõisas toob mõisnik ühel õhtul
pikalt reisilt kaasa leidlapse, kellele antakse nimeks Heatcliff. Deemonliku
Heatcliffi ja temperamentse peretütre Catherine’i vahel tekib kirglik
armastus, mis oma võitmatus tugevuses ja võimatuses saab nende elu sisuks ja
hukatuseks. Heatcliff: "Nüüd sa näitad mulle, kui julm sa oled olnud – julm
ja valelik. Miks sa põlgad mind? Miks sa reetsid oma südame, Cathy? Mul ei
ole ühtki lohutavat sõna. Sa oled selle ära teeninud. Sa oled ennast tapnud.
Jah, sa võid mind suudelda ja nutta ning minult suudlusi ning pisaraid välja
meelitada, kuid nad hävitavad sinu, nad neavad sind. Sa armastasid mind –
mis õ i g u s e g a jätsid sa mind maha? Mis õigusega – vasta mulle – selle
armetu mööduva tunde pärast, mis sul oli Lintoni vastu? Sest ei õnnetus ega
alandus, ei surm ega mitte miski, mis on jumala või kuradi võimuses, poleks
meid lahutanud ja s i n a tegid seda omaenda tahtel. Mina pole purustanud su
südant – s i n a oled selle purustanud ja koos sellega purustasid sa ka minu
südame. Mul on seda halvem, et ma olen tugev. Kas ma tahan elada? Mis elu
see on kui s i n a …oh jumal! Kas s i n a tahaksid elada, kui su hing on
hauas?"
Vanemuise draamajuhi Sven Karja sõnul on teatri sellesuvine draamalavastus
kolme seni eraldi seisnud idee õnnelik kokkusaamine: "Ühelt poolt on Brontë
võimsalt nägemuslik, müstiliste hoovuste ja monumentaalsete karakteritega
romaan "Vihurimäe", mille lavastamisest on Vanemuises varemgi juttu olnud.
Teisalt oli Roman Baskini soov lavastada suvel vabas õhus suurte kirgede
lugu. Kolmandana lisandus Tartumaal asuv Alatskivi loss, Eesti suveteatri
jaoks peaaegu avastamata paik. Muuseas, lossi ehitamisel on olnud eeskujuks
Šotimaal asuv Balmorali loss, mis võiks igati orgaaniliselt haakuda selle
iidse inglise romaani õhustikuga."
Hinnang:
Väga ilus paik. Ilmaga vedas ka suurepäraselt - vaikne soe õhtu. Hurmavad
hobused, lummavad trikid vee, tule ja akendega. Ainus asi, mida võiks
etenduspaigale ette heita on see, et toolide paigutamisel on üritatud nii
palju ruumi kokku hoida kui võimalik. Tahtmatult puudutad etenduse ajal
eespool istujaid ning jalad jäävad kangeks.
Lavastuse tehnilise poole pealt ei meeldinud see, et ruumides kasutatud
mikrofonid võimendati ebaloomulikult üle. Samas kasutati ümbrust väga hästi
ära.
Tunda andis, et tegemist oli esimese etendusega pärast talvevaheaega -
näitlejad kippusid tekstis sõnu ja lauseid sassi ajama ning paaril korral
lõpetati näitlemine enne kui mängupaigast ära jõuti.. Samas võib selle
põhjuseks olla ka see, et näitlejaid sunniti väga palju edasi tagasi liikuma
ning tihti trepist üles-alla.
Keeruline tükk, aga väga hea.