Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (74) Vilde Teater - ☞Tema Don Juani nimekiri - (Athena kultuurikeskus, 03.06.2009) ♥♥♥♥

Autor(id): Valentin Krasnogorov
Žanr: draama
Näitlejad: Aleksandr Lobanov, Lilia Borodkina, Maksim Runin, Kristina Ivatseva
Tutvustus: Autoril on tihedad sidemed ka Eestiga, kus ta nooruses 13 aastat elas (1947-1960), alustades keemiku karjääri Kohtla-Järve põlevkivitehases. 1974. aastal sai ta Eesti Teaduste Akadeemias keemiadoktori kraadi.

Tema esimene näidend "Keegi peab lahkuma" oli lavastatud aastal 1981 Vene Draamateatris; eesti keeles mängiti tema lavastusi "Keegi peab lahkuma" Tartu Üliõpilasteatris ja "Koer" Haapsalu teatris.

Tema näidendit "Teeme seksi" nägi eesti publik vene teatri suurkuju Viktjuki teatri esitlusel.

Lavastust "Don Juani nimekiri" lavastab seekord Vilde Teatri vene trupi kauaaegne partner Meelis Hansing.

Peaosas Vilde Teatri näitleja Aleksandr Lobanov, kes tähistab tänavu oma Vilde Rahvateatri näitleja karjääri kolmekümne viiendat aastapäeva.
Hinnang: Järjekordne pärl väikeses saalis väiksele publikule. Teksti kirjanduslikud detailid jäid kahjuks keeleoskuse taha kinni (etendus on vene keeles), aga seda huvitavam oli jälgida karaktereid. Meeste miimika oli nauditav.

Muusikakujundus raskendas tekstist arusaamist, aga kindlasti andis vene keelt emakeelena kõnelevale publikule emotsioone juurde.

Kes siis on Don Juan tänapäeva maailmas? Kas see, et teised Sind Don Juaniks peavad on pigem tunnustus või laitus? Kas mees peaks häbenema seda, et ta armastas läbi elu vaid ühte ja sedasama naist? Mis on voodis olulisem kas seks või armastamine? Kas neil kahel asjal on üldse vahet? Mida ootavad pruut ja peigmees teineteiselt?

Tõenäoliselt ainuõigeid vastuseid neile küsimustele ei ole ning seetõttu saab ka tulevikus neil teemadel kirjutada raamatuid ja teatrietendusi.

Autor viib tegelased (noorpaar ja lesestunud arst) kolkakülla ammu suletud kohvikusse kruvib tasapidi pinged üles (kahe tunni pärast peaks toimuma laulatus) ja lõpetab selle "õnneliku lõpuga" (kõik mis näib hea ei pruugi olla alati parim). Lavastaja lisab tekstile tantsija, kes on sõnatult laval terve etenduse ning rohkemgi veel. Tema tants jääb küll väga kergesti eesistujate peade taha peitu, aga annab etenduse ajaks aega mõtlemiseks ning elupusle kokkupanekuks.