Autor(id): Brian Friel
Žanr: draama
Näitlejad: Peeter Volkonski, Külliki Saldre, Hannes Kaljujärv
Tutvustus:
Iiri nüüdisaja kirjandusklassiku Brian Frieli näidend mälestustest,
teostunud ja teostumata unistustest, elujaatusest kõigi pettumuste kiuste.
Iiri nüüdisaja kirjandusklassiku näitemäng koosneb neljast monoloogist:
mööda külasid ringi rändav imearst, tema naine ja tema mänedžer jutustavad
meile oma elu pöördelise tähtsusega sündmustest. Sündmused ise on sageli
korduvad, erinev on viis, millistena jutustajad neid mäletavad ja edasi
räägivad. Imearst Frankil on loodusest antud võime inimesi ravida, anda
neile usku, lootust ja armastust. Paraku ei ilmuta see võime end iga päev.
Kehvade päevade pettumus ja purunenud lootused imelisele tervenemisele
puudutavad nii haiget kui ravijat, aga ka nende lähedasi. Kuidas ravida
ravijat ennast? See on näidend mälestustest, teostunud ja teostumata
unistustest, elujaatusest kõigi pettumuste kiuste.
Hinnang:
Vaatamata sellle, et veebilehel öeldakse otse välja, et tegu on nelja
igavavõitu monoloogiga ning etendus toimub Tartust eemal tuli küün publikut
üsna täis. Tõsi vaheajal äraminejaid oli ka.
Koht ise oli huvitav, sääskede ja pleedidega külma kaitseks. Sees parajalt
võimas valguspark ning lisaks kõlaritest tulevatele heliefektidele esinesid
hõreda seina taga üksikud möödasõitvad autod ja linnud.
Väga hea valgustehniline töö. Kui kavalehel kujutatud akti piirjooned nägi
hämaras saalis ära, siis pimeduse, võrgu ja kontravalguse taha peidetud maastik,
mis iiri muusikaga oli väga tore üllatus ning see andis esinemispaigale
oluliselt suurema haarde. Lisaks valgusele oli ka väga hea helikujundus.
Iiti muusika Peeter Volkonski taustal mõjus mõnusalt.
Näitlejad said väga suurepäraselt oma monoloogidega hakkama. Hannes
Kaljujärve Teddy haaras publiku kaasa esimisest hetkest. Peeter Volkonski
Frank üllatas samuti positiivselt.
Tekst kippus minema pikaks ja keeruliseks. Kõikide nüanssuide tabamiseks
peaks tüki veelkord läbi vaatama. Eriti intrigeerivaks teeb asjaolu, et
antud etendust mängitakse kuue näitleja poolt neljas erinevas koosseisus.
Arvan, et seekord oleks võinud siiski ka mõningaid kärpeid teha - umbes
veerand tunni jagu oli etendus liiga pikk. Seda vaatamata sellele, et täna
mängiti tükk ära 2 tunni ja 47 minutiga välja kuulutatud kolme tunni asemel.
Suvelavastuse kohta võib seekord kindlalt väita, et haltuurat tegema ei
mindud. Tavalise suveetendustel käijate jaoks on tegu liiga keerulise tükiga
aga odava palaganiga tegu ei ole.