Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.
Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.
25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.
22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)
Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (53) Vanemuine - ☞Ma olen iseenda naine - (Vanemuise suur maja, 27.01.2009) ♥♥♥♥

Autor(id): Doug Wright
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Raivo E. Tamm
Tutvustus: Ameerika näitekirjaniku Doug Wrighti tõsielul põhinev näidend "Ma olen iseenda naine" ("I Am My Own Wife") räägib uskumatuna tunduva loo Saksa päritolu transvestiidist Charlotte von Mahlsdorfist (1928-2002), kes pidas Berliinis 19. sajandi lõpu mööbli ja asjade muuseumi, püüdes selle kaudu kollektiivseid minevikumälestusi säilitada ning omasugustele inimestele salajast kogunemiskohta pakkuda. Charlotte von Mahlsdorf oli fenomen: ta sattus 20. sajandi poliitiliste keeriste keskele, ent elas üle nii natsivõimu, kommunistliku režiimi kui külma sõja, kaotamata samal ajal oma sisemist vabadust, unikaalset identiteeti ning hinnalist sajandivanuste antiikasjade kollektsiooni.

Näidendis on lisaks Charlottele kokku ligi 40 tegelast: Charlotte pereliikmetest ja sõpradest natsiohvitseri, telesaatejuhi ning näitekirjaniku endani. Kõiki neid rolle mängib laval üks ja sama näitleja. See on kaunis ja liigutav lugu elutahtest, lootusest, mälust, peaaegu üliinimlikust julgusest ning on ühtlasi ülistus ja õigustus iga inimese isikupärale.

Näidend on võitnud terve rea nimekaid draamaauhindu, märkimisväärseimad neist 2004. aastal võidetud Drama Deski, Tony ja Pulitzeri preemiad parima näidendi eest.
Hinnang: Kui tahaks kirjutada menukat näidendit, mis siis peaks seal olema? Lugu! Elas kord memmeke, kellele meeldis päevad läbi koristada ja vana mööblit ja vanu plaate koguda. Ta ei visanud kunagi ühtegi mööblitükki ära. Selle asemel ostis ta ühe vana ja lagunenud lossikese, remontis selle oma kätega üles ja sisustas sinna sisse muuseumi. Kuigi leidus palju neid, kes sellisest vana kolu kogumisest ja muuseumi pidamisest midagi head ei arvanud, leidis veel rohkem neid, kes tema tegevust hindasid. Lõpuks sai ta kuningalt aumedaligi. Kui ta surnud ei ole, siis peab ta oma lossis tohutu hulga kappkellade keskel muuseumi tänapäevalgi....

Ilus muinasjutt, aga rahvas seda vaatama ei tuleks. Vaja sisse kirjutada poliitilised intriigid.. Näiteks panna tegevus toimuma II maailmasõja eelsesse ja järgsesse aega kahe Saksamaa piiri lähedale. Segame siia nii natsid, kommunistid, salapolitsei, saksa , vene ja ameerika sõdurid, vangla koos valvuritega kui ka 21 sajandi neonatsid. Teeme memmekesest spiooni ja oma kõige parema sõbra reetja. Pinget kruvime üles sellega, et jätame sellesse spiooniloosse palju erinevaid tühje laike ja küsimärke. Kas memmeke on ikka kuninga medalit väärt? Kas ta ei peaks seda mitte tagasi andma?

Läks vist liiga tõsiseks. Lisame juurde ka veidi glamuuri. memmeke ei kuula raadiot ega vaata televiisorit, aga paneme ta esinema ühte paljudest populaarsetest jutusaadetest, mida juhib segase käitumismaneeriga saatejuht ning kus esinevad ka poppartistid. Paneme mammi piinliku olukorda paparatsode keskele.

Ikka ei sobi. Seksi teema on puudu. Ilma ei saa, sest see müüb. Muudame memme transvestiidiks, kelle tädi oli lesbi. Paneme muuseumi keldrisse tööle geide baari ja rõhutame igal sammul, et tegemist on seksuaalsete vähemustega.

Kui selle kõik saaks siduda veel ka mõne konkreetse inimesega. Siis saaks kavalehe jaoks erinevat ajaloolist materjali. Las publik otsustab milline osa selelst ajaloost on tõsi, milline kirjanduslik liialdus...

Valmis. Palju osalisi sai? 40!? Ei see ei lähe mitte. Sellist pirtsakate näitlejate armeed ei suuda ju keegi üleval pidada. Aitab ühest andekast näitlejast küll. Kuna peategelane on transvestiit, siis paneme ühele mehele veidi pikema kontsaga kingad jalga, musta tagasihoidliku kleidi selga, võltspärlikee kaela ning rätiku pähe. Sellest täitsa piisab. Rahvast tuleb saali vaatama nii nagu seeni pärast vihma.

Alguses häiris see, et kõik tegelaskujud anti edasi ühes ja samas kostüümis. Ning see tingis ka väga aeglase tempo. Samas oli iga lause väga hästi paigas nii et tegelikult tegelased vahetusid kohati nii kiiresti, et muundusi ei pannud tähelegi. Riiete asemel pandi rõhk valgusele ja pisividinatele. Ja see toimis suurepäraselt. Kui esimene tund venis, siis teine tund läks väga kiiresti. Raivo E. Tamm sai kõigi rollidega väga hästi hakkama, aga mina oleksin lavastajana ikka teise tegelase ka lavale pannud - üsna palju oli ju teksti, mis paremini tuleks välja dialoogina. Samas kui lähtuda Heade uudiste kogemusest, siis võib üks partner teise varju jääda (seega Aunastet teiseks näitlejaks ei paneks). Natuke häiris ka saali suurus. See oli ju hea, et lava on suur, kuid selleks, et ehe muuseumi giid lõpuni särama lööks oleks vaja veidi intiimsemat keskkonda. Et vaataja saaks täpsemalt silmitseda suurepärast mööblit (ja selle koopiaid) ning ajastuhõngulisi detaile. Kui tegevus oleks toimunud kuskil lossis, siis oleks interjöör võinud etendusele palju juurde anda.