Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (425) Vanemuine - ☞Perekond Linden - (Vanemuise väike maja, 11.01.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): John B. Priestley
Žanr: draama
Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Külliki Saldre, Karol Kuntsel, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Linda Kolde, Jüri Lumiste, Merle Jääger, Marian Heinat, Karl Laumets
Tutvustus: Heas realistlikus laadis peredraama räägib laiemas mõttes aegade muutumisest, minevikuga leppimisest ja tuleviku määramise võimalustest.

Priestleyle iseloomulikult viib tegevus Inglise keskklassi perekonnaringi, seekord väikese ülikoolilinna ajalooprofessori Robert Lindeni koju. Nädalalõpuks isa 65. sünnipäeva tähistama kogunenud perekonnaliikmed toovad tahtmatult kaasa oma lahendamist vajavad mured ja probleemid, mis puudutavad ühiskonna valupunkte laiemalt. Teise Maailmasõja lõpp on süstinud kõikidesse põlvkondadesse uut teotahet, uusi mõtteid ja kavatsusi, kuid ka hirmu ja vajadust oma väärtushinnanguid muuta. Nagu see on ka tänapäeval.

Briti kirjandusklassiku John B. Priestley (1894-1994) romaanid ja näidendid on ammust aega ulatunud ka Eesti kultuuripilti. Vanemuise laval oli see autor viimati 1991. aastal, mil Jaan Tooming tõi lavale tema näidendi „Ma olen siin varem olnud“. Käesolev draama kuulub Priestley mahuka loomingu viimasesse perioodi (1947) ja jõuab Eesti lavale esimest korda.
Hinnang: Lavameistrid on üles seadnud väga sopilise maja. Valgustajad ei jätnud välja ühtegi detaili, mis mõnelegi vaatajale silma oleks võinud jääda. Mina nautisin vahelduvat valgust maja ukse taga, mis tõenäoliselt poolele saalile nägemata jäi. Arvan, et paljudele jäid nägemata ka vihmamärjad vihmavarjud, mis kesklavale ei jõudnudki.

Niisama sopiline, kui oli lavakujundus, sama sopiline on ka tegelaskujude siseelu. Näiliselt kõik edukad inimesed, aga kõigil täiesti erinev maailmavaade. Aeg on teinud oma töö ja lihtsast kaardimängust enam ei piisa, et tuju tõsta. Ikka ja jälle kipub sisemine äng võimust võtma ja tegevusi mõjutama.

Päris palju on kasutatud stoppkaadrit. Näitlejad on paigal ja ainus muutuv asi on muusika ja valgus. Tagantjärele kavalehte lugedes võis poolläbipaistval vahekardinal vist tõesti näha ka mõningaid videoinstallatsiooni jälgi. Mis seal tegelikult kujutati, ei oskagi nüüd enam öelda. Üks must auk lõpustseenis nagu oleks olnud...

Esile tõstaks heade rollilahenduste eest vanade tegijatena Hannes Kajujärve, Merle Jääger'i ja Linda Kolde.
Märkused: Hannes Kaljujärv - palju õnne möödunud sünnipäeva puhul!