Autor(id): Piret Jaaks
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Nikolai Bentsler, Mari-Liis Lill, Gerli Rosenfeld, Anastassija Kurtšikova, Marina Gromova, Uno Trumm
Tutvustus: Kujutage ette Eestit kahekümne aasta pärast, aastal 2036. Kas
oleme ikka veel IT-tiiger? Ja Venemaa? Kas ökoloogilised kosmeetikatooted
Siberist on saanud ekspordiartikliks number üks? Kuidas küll on riigid
arenenud Nõukogude Liidust tänaseni… Muutus on olnud nii märkimisväärne, et
võib vaid ette kujutada, mis juhtub 20 aasta pärast. Kas Eesti maapinnas
leidub naftat? Kas Venemaad valitseb ikka veel sama president? Võibolla ei
olegi riigid niivõrd erinevad? Või just vastupidi, on rohkem, kui oskasime
eales arvata.
Lavastus räägib erinevatest inimestest, kes elavad ühe katuse all, mille
nimeks on “riik”. Uurime põneva talk show formaadi läbi, kui hästi tunneme
neid samu inimesi, kellega koos elame. Kas me loeme nende mõtteid? Kas me
teame seda meest, või naist või hoopiski noort tüdrukut, kes istub meiega
samas kohvikus ja joob teed? Või oleks õigem öelda selle joogi kohta “чай”?
Kust kohast ta vaatab ilmateadet? Milliseid uudiseid jälgib? Kes on tema
parimad sõbrad ja suurimad vaenlased? Kus ta peol käib, või eelistab ta
selle asemel hoopiski kodus raamatut lugeda? Mis on ta salasoov? Tal peab
olema soov…
Mis oleks, kui paluksid ta tantsule? Ta ütleb “jah”!
Eesti teatri aastaauhinnad 2017
LIINA KEEVALLIK - kunstnikuahinna laureaat
NIKOLAI BENTSLER - meeskõrvalosatäitja auhinna laureaat
Hinnang: Kardan, et pealkirja ja pildiseeria tõttu jäid mitmed vaatajad
antud etendusest kõrvale. Ma isegi olin kaua kõhkleval seisukohal, kas võtta
või jätta. Liialt pelgasin, et tantsuline osa muutub tüütuks ja igavaks.
Tegemist ei olegi tantsulavastusega nagu esmapilgul tunduda võib.
Televisiooni jutusaate ümbrises eksperiment amatöörnäitlejate, kakskeelsuse
ja julgelt utoopiliste tulevikuideedega oli päris nauditav. Mari-Liisi
mängitud väänlev saatejuht kippus küll segadust teketama, aga teisalt annab
see tantsuline maneer edasi teleshowde tühisust ja teatraalsust.
Amatöörnäitlejad said väga hästi hakkama. Eriti kui pärast etendust toimunud
vestlusringis välja tuli, et pool nende tekstist oli improvisatsioon. Mulle
jäid muidugi kõige rohkem meelde Uno ja Marina, sest nemad mäletavad vee
minu lapsepõlveaega ning nende vastandlikud seisukohad kõnetasid mind kõige
rohkem. Gerli ja Anastassija noor mõttemaailm jääb veidi kaugeks. Nooremale
publikule mõjuvad need kaks paari tõenäoliselt vastupidi.
Näidendi tugevus ja nõrkus on tema kakskeelsus. Kohati muutis pidev ümber
tõlkimine igavuse tunde. Minu pärast oleks võinud iga tegelane rääkida oma
emakeeles. Samas lisas see tõlge võimalusi kontrollida oma keelevaistu.
Mitmes kohas aitas tõlge aru saada võõrkeelse teksti sügavusest. Ja siis
need võrratud valetõlked. Nikolai oskas neid väga osavalt publiku
naerutamiseks esitada.
Muusikaline kujundus ei olnud minu maitse. Oli küll huvitav silmanurgast
jälgida, kuidas see näitlejate improvisatsiooni rütmis tekkis. Tavaolukorras
sellise müra taustal kaua vastu ei peaks. Kuna näitlejad ja muu visuaal
tõmbasid põhilise tähelepanu endale, siis pidasin selle poolteist tundi
vastu.
Teine lavastuse tugev külg oli utoopilise 20 aastane tulevikuennustus ja
liba korea keele kasutamine. Ka avavideos kippus väänlev nukust diktor ja
ebamugaval kõrgusel tiitrid tähelepanu liialt endale tõmbama, aga
neljakeelse Eesti motiiv andis lavastusele selged piirid.
Tore oli tunnetada, et etenduse eel olid näitlejad läbi vaadanud
päevapoliitilised sündmused ja nii ei korratud aasta tagasi valminud teksti
vaid iga kord on tegemist täiseti uue lavastusega.
Kunstnikutöö oli auhinnagaala kiitust väärt. Väga palju detaile, rohkelt
tossu ja valgust. Usun, et paljud detailid jäid nägemata, paljud
arusaamatuks, aga kõik leidsid siit midagi.
Kas aastal 2017 on vaja veel ühte lavastust venelaste-eestlaste suhetest?
Juu vist on. Kui ajaloo suhtes ei suuda kokku leppida, siis võib-olla tõesti
võiks üheks lahenduseks olla tants.