Autor(id): Lydia Koidula
Žanr: komöödia
Näitlejad: Ago Anderson, Feliks Kark, Lauri Mäesepp, Sander Rebane, Meelis Rämmeld, Indrek Taalmaa, Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Rein Pihelgas, Joonas Tagel, Feofan Roos, Mati Vürst
Tutvustus: Näidendi „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“ loomishetk asub
eesti rahvusliku teatri sünni eesotsas ja sestap – võta-või-jäta,
nuta-või-naera – on tegemist tüvitekstiga, olgugi et lihtsa külajandiga. Aga
s***a sellega!
Tüvitekstid – nii nagu riigi hümn ja lipp või eestlaste endeemilised
haigusedki – on meie identiteedi lahutamatu osa. Nende olemasolu tekitab
samaaegselt nii imetlust kui ka õudu. Imetlust, sest need on meil olemas; ja
õudu, sest enamasti pole keegi nende sisudega päris täpselt kursis. Üsna
vähesed meist võivad detailselt kirjeldada, mis toimus Erastu Ennu eraelus
või millega tegeles Kure-onu, kui ta veel noor oli.
Tüvitekstide tegelased oleksid justkui kivistunud stereotüübid, nagu džinnid
pudelites, kes raamaturiiulite tardumuses oma aega ootavad. Nagu uinuvad
koletised lösutavad nad kohustusliku kirjanduse nimekirjades ja näitavad oma
hambaid katkenditena kooliõpikutes. Nii nagu iga inimene peab aeg-ajalt
enese sisse vaatama, tuleb vahel ka see tukkuv pentsik tegelaskond kaante
vahelt valla päästa ja taaskord ära kuulata. Sest järeltulevad põlved peavad
neid ikka ja jälle tundma saama, sest muidu poleks me need, kes me oleme.
Nii nagu iga jutuvestja esitab varem kuuldud lugu oma mätta otsast ja oma
suuvärki appi võttes, ilmuvad selgi korral „Säärase mulgi“ tegelased vaataja
ette pisut uues kuues ja justkui äratehtult. Ei saa midagi ära võtta, mida
Koidula neisse karakteritesse on pannud, küll aga saab nende iseloomu,
tundeid ja tegevusi värvida üha uute ja uute omadustega, mis jutustajale
pähe tulevad.
Olgu sellega kuidas on, üks asi on imelik ja naljakas – vaatamata meie
hämaratele teadmistele, mis puudutavad loo lineaarset kulgemist, teame
enamasti väga hästi, kuidas see lõpeb ja seda hämmastavam on asjaolu, et
elame lugedes ikka tegelastele südamest kaasa, just nagu poleks me päris
kindlad selles, kas Maie ikka saab oma Mulgi, kas Peeter oma lolluste lõksu
langedes ka midagi õpib, kas Anne, nii kange kui ta ongi, oma rumalast
mehest jagu saab? Ja lõpuks kõige tähtsam – kas Erastu Enn, see neetud
kaabakas ja pöidlapurustaja, see kõige selle õnnetuse kokk ja kobrutaja, see
rõugearmiline punapea, see libekeelne tigepõis, ikka saab oma teenitud
karistuse või pääseb viimati...?
Hinnang: Kavalalt mitmetähenduslik mängupaik - lugu teatri lapsepõlvest
autori lapsepõlvekodus. Lausa ime, et näiliselt nii tiheda asutusega
madalate majade keskel nõnda suur mängupaik peidus on.
Saja vaka tangusoola lugu on telekas jooksnud mitmest versioonist vägagi
tuttav. Tundub, et midagi uut on raske leida. Eriti nii, et algne lugu
kaduma ei läheks. Aga siiski on lavastaja leidnud vanale juurde päris palju
uut. Loomamaskides näitlejad ja pillimehed on ühelt poolt häiriv lisand, aga
teisalt just nende tegevus andis lavastusele vürtsi. Ei puudunud ka
suvelavastusele omased vette hüppamise naljad. Samas mõne koha peal kiputi
minema labaseks. Ajalooliselt on see täitsa õige, et kõik osad mängiti
meeste poolt, kuid vint keerati liialt tänapäeva uute peremudelite sopaga
üle.
Veidi häiris meeletu toiduga mängimine ja loodusliku veesilma läbustamine.
Mis sest, et. Kujund võib pärit olla originaaltekstist.
Ilmaga tegelikult vedas. Enamuse päevast sadas, aga etenduse arenedes jäi
sadu üle ja oli päris soegi.
Märkused: Esietendus