Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (451) Theatrum - ☞Talvevalgus - (Karlova Teater, 07.09.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Ingmar Bergman
Žanr: draama
Näitlejad: Jan Uuspõld, Maria Peterson, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Tiit Alte, Ene Salumäe, Rauno Jonas Küngas
Tutvustus: See on lugu sõnade tähendusest ja kaalust. Öeldud lausete võimalikest tagajärgedest. Usust sõnade jõusse ja kahtlustest, mis sellega kaasnevad. Lugu näitab meile armsaid inimesi, kes ühel ajahetkel on sügavas kriisis, aga just siis võib sinu juurde sattuda abivajav inimene. Väga raske on näha teist inimest, kui sa ise oled kriisis – ja väga raske on aidata, kui sa ise abi vajad. Väga raske on kellessegi usku süstida, kui sa ise parajasti midagi ei usu ja peale iseenda probleemide ja sisemiste kajade midagi ei näe ega kuule. Suure südamlikkuse ja kaastundega jälgib Ingmar Bergman väikese põhjamaise kogukonna talvist elu, puudutades samal ajal väga sügavaid küsimusi inimese eluteel. Film „Talvevalgus”, mis valmis aastal 1963, oli üks isiklikumaid Bergmani filmograafias ja üks tema lemmikuid. Sellesse nappi loosse on ta meisterlikult põiminud palju eluliselt äratuntavaid hetki justkui kajastades meie ootusi elule ja teistele inimestele.

Loo tegevus toimub igasuguse hiilguse minetanud külakoguduses. Pastor Toomas vaevleb ummikseisus, aga ümbritsevad vajavad teda, teiste seas ka kooliõpetaja Marta, kes teda tuliselt armastab. Pastor ei ole aga oma tunnetes kindel, ta ei tea, kas tal on midagi enam üldse inimestele anda. Ja just sel hetkel vajab tema abi üks perekond.

Ingmar Bergman (1918–2007) on rootsi filmi- ja teatrilavastaja, kelle käe all on valminud ligikaudu 60 kino- ja telefilmi ja üle 170 teatrilavastuse. Kolmel korral on Bergmani tööd pälvinud parima võõrkeelse filmi Oscari („Neitsiallikas”, „Läbi tumeda klaasi” ja „Fanny ja Alexander”). Bergmani filmid keskenduvad kahele suurele teemale: mehe ja naise ning inimese ja Jumala vahelisele suhtele. Ühes 1965. aasta essees kirjutab Bergman, et leidis filmis „keele, mis sõna otseses mõttes kõneleb hingest hinge ja väljenditega, mis põgenevad intellekti piirava kontrolli alt”. Bergmani filmides on inimese meel pidevalt otsiv, küsitlev ja segaduses. „Talvevalgus” (1962) kuulub 1960. aastate filmitriloogiasse, mis tegeleb inimlike kahtluste ja ootustega. Hiljem on Bergman võtnud „Talvevalguse” kokku sõnadega: „Rootsi mees Rootsi reaalsuses keset Rootsi kliima lohutut olekut”.
Hinnang: Minu kolmas kohtumine Ingmar Bergmani lavastusega.

Jumalateenistus kunagises palvemajas halltoonides. Olen harv kirikus käija, aga minu arust oli jumalateenistus väga tõetruu ja ehe. Mitte toretsev õigeusu kuldne vaatemäng vaid ühe väikese maakiriku teenistus. Usun, et kellegile ei tehtud liiga. Jan Uuspõld võib tahtmise korral pastorina hakkama saada küll.

Väike lava, aga valgust oli seekord hästi palju. Mitte ükski neist värviline. Kogu mäng käis valge valgusega. Enamasti külmad toonid. Soojust andsid süüdatud küünlad. Kirikuaknal olev vitraaž, võinuks ju mõne värvilise valguskillu heita, aga samas etenduse üldise meeleoluga läks kokku just must-valge valguskujundus.

Tõsine tükk selle poolest, et kõik näitlejad olid kogu laval oldud aja väga tõsiste nägudega. Pärastisest arutelust selgus, et paar muiet ja naeratust siiski pooleteist tunni sees oli, aga vaataja jaoks läksid need kaduma.

Pinge, kes kellele sõnadega haiget teeb oli täiesti olemas. Pastor tõrjus eemale temasse armunud õpetajat aga tegi sellega endale rohkem liiga kui õpetajannale. Vestlus eluisu kaotanud meremehega kaldus kiiresti iseenda murede kurtmiseks ja enda halvaks eeskujuks seadmiseks. Kahjuks see meremeest ümber veenda ei suutnud. Jällegi suureneb pastori enda ebakindlus ja kaob usk nii iseendasse kui jumalasse.

Ning siis viimane teenistus, kuhu ei tule kohale ühtegi kirikulist. Kas jumalateenistus on pastorile või tema kõnet kuulvale publikule. Minu arvates on see üsna märgiline, et haigusega võitlev pastor ei anna alla ja peab siiski teenistuse.

Hiljem väikses vestlusringis oli juttu sellest, kui väike on olnud kõige väiksem publik, kelle ees mängida. Kuidas mõjutab see mängu, kui pealtvaatajaid on vaid kaks-kolm. Pealtvaatajana võin öelda, et kui laval on rohkem inimesi kui publikus, siis on suur rõõm, et näitlejad etendust ära ei jäta. Aga ega alati ei ole just kõige lihtsam saalis istuda. Näitlejal pole muud kontakti publikuga kui sina ise. Ei saa enam loota naabrile. Ning mitmed etendused, kus publikut kümme või vähem on jätnud kokkuvõttes väga hea mulje.

Karlova Teater sobis antud lavastuse jaoks suurepäraselt. Ning väga huvitav oli jalutuskäik pärast etendust mööda Tähe tänavat. Paljud majad on kenasti väljast korda tehtud. Karlova hing on täitsa olemas.