Autor(id): Ingmar Bergman
Žaanr: draama
Näitlejad: Jan Uuspõld, Maria Peterson, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Tiit Alte, Ene Salumäe, Rauno Jonas Küngas
Tutvustus: See on lugu sõnade tähendusest ja kaalust. Öeldud lausete
võimalikest tagajärgedest. Usust sõnade jõusse ja kahtlustest, mis sellega
kaasnevad. Lugu näitab meile armsaid inimesi, kes ühel ajahetkel on sügavas
kriisis, aga just siis võib sinu juurde sattuda abivajav inimene. Väga raske
on näha teist inimest, kui sa ise oled kriisis – ja väga raske on aidata,
kui sa ise abi vajad. Väga raske on kellessegi usku süstida, kui sa ise
parajasti midagi ei usu ja peale iseenda probleemide ja sisemiste kajade
midagi ei näe ega kuule. Suure südamlikkuse ja kaastundega jälgib Ingmar
Bergman väikese põhjamaise kogukonna talvist elu, puudutades samal ajal väga
sügavaid küsimusi inimese eluteel. Film „Talvevalgus”, mis valmis aastal
1963, oli üks isiklikumaid Bergmani filmograafias ja üks tema lemmikuid.
Sellesse nappi loosse on ta meisterlikult põiminud palju eluliselt
äratuntavaid hetki justkui kajastades meie ootusi elule ja teistele
inimestele.
Loo tegevus toimub igasuguse hiilguse minetanud külakoguduses. Pastor Toomas
vaevleb ummikseisus, aga ümbritsevad vajavad teda, teiste seas ka
kooliõpetaja Marta, kes teda tuliselt armastab. Pastor ei ole aga oma
tunnetes kindel, ta ei tea, kas tal on midagi enam üldse inimestele anda. Ja
just sel hetkel vajab tema abi üks perekond.
Ingmar Bergman (1918–2007) on rootsi filmi- ja teatrilavastaja, kelle käe
all on valminud ligikaudu 60 kino- ja telefilmi ja üle 170 teatrilavastuse.
Kolmel korral on Bergmani tööd pälvinud parima võõrkeelse filmi Oscari
(„Neitsiallikas”, „Läbi tumeda klaasi” ja „Fanny ja Alexander”). Bergmani
filmid keskenduvad kahele suurele teemale: mehe ja naise ning inimese ja
Jumala vahelisele suhtele. Ühes 1965. aasta essees kirjutab Bergman, et
leidis filmis „keele, mis sõna otseses mõttes kõneleb hingest hinge ja
väljenditega, mis põgenevad intellekti piirava kontrolli alt”. Bergmani
filmides on inimese meel pidevalt otsiv, küsitlev ja segaduses.
„Talvevalgus” (1962) kuulub 1960. aastate filmitriloogiasse, mis tegeleb
inimlike kahtluste ja ootustega. Hiljem on Bergman võtnud „Talvevalguse”
kokku sõnadega: „Rootsi mees Rootsi reaalsuses keset Rootsi kliima lohutut
olekut”.
Hinnang: Minu kolmas kohtumine Ingmar Bergmani lavastusega.
Jumalateenistus kunagises palvemajas halltoonides. Olen harv kirikus käija,
aga minu arust oli jumalateenistus väga tõetruu ja ehe. Mitte toretsev
õigeusu kuldne vaatemäng vaid ühe väikese maakiriku teenistus. Usun, et
kellegile ei tehtud liiga. Jan Uuspõld võib tahtmise korral pastorina
hakkama saada küll.
Väike lava, aga valgust oli seekord hästi palju. Mitte ükski neist
värviline. Kogu mäng käis valge valgusega. Enamasti külmad toonid. Soojust
andsid süüdatud küünlad. Kirikuaknal olev vitraaž, võinuks ju mõne värvilise
valguskillu heita, aga samas etenduse üldise meeleoluga läks kokku just
must-valge valguskujundus.
Tõsine tükk selle poolest, et kõik näitlejad olid kogu laval oldud aja väga
tõsiste nägudega. Pärastisest arutelust selgus, et paar muiet ja naeratust
siiski pooleteist tunni sees oli, aga vaataja jaoks läksid need kaduma.
Pinge, kes kellele sõnadega haiget teeb oli täiesti olemas. Pastor tõrjus
eemale temasse armunud õpetajat aga tegi sellega endale rohkem liiga kui
õpetajannale. Vestlus eluisu kaotanud meremehega kaldus kiiresti iseenda
murede kurtmiseks ja enda halvaks eeskujuks seadmiseks. Kahjuks see
meremeest ümber veenda ei suutnud. Jällegi suureneb pastori enda ebakindlus
ja kaob usk nii iseendasse kui jumalasse.
Ning siis viimane teenistus, kuhu ei tule kohale ühtegi kirikulist. Kas
jumalateenistus on pastorile või tema kõnet kuulvale publikule. Minu arvates
on see üsna märgiline, et haigusega võitlev pastor ei anna alla ja peab
siiski teenistuse.
Hiljem väikses vestlusringis oli juttu sellest, kui väike on olnud kõige
väiksem publik, kelle ees mängida. Kuidas mõjutab see mängu, kui
pealtvaatajaid on vaid kaks-kolm. Pealtvaatajana võin öelda, et kui laval on
rohkem inimesi kui publikus, siis on suur rõõm, et näitlejad etendust ära ei
jäta. Aga ega alati ei ole just kõige lihtsam saalis istuda. Näitlejal pole
muud kontakti publikuga kui sina ise. Ei saa enam loota naabrile. Ning
mitmed etendused, kus publikut kümme või vähem on jätnud kokkuvõttes väga
hea mulje.
Karlova Teater sobis antud lavastuse jaoks suurepäraselt. Ning väga huvitav
oli jalutuskäik pärast etendust mööda Tähe tänavat. Paljud majad on kenasti
väljast korda tehtud. Karlova hing on täitsa olemas.