Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.
Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.
25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.
22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)
Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (454) Ugala - ☞Soo - (Sadamateater, 09.09.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Oskar Luts
Žaanr: draama
Näitlejad: Martin Mill, Kata-Riina Luide, Klaudia Tiitsmaa, Anne Türnpu (külalisena), Aarne Soro, Peeter Jürgens, Jaak Lutsoja (külalisena), Pille-Riin Lillepalu
Tutvustus: Me elame maal, kus 5,5% pindalast on sood – alad, mille põhjas seisab jää-ajast pärit vesi. Maastik on muutunud, vesi on alles. Ons inimestesse jäänud sügavusi, kus on alles veel midagi jää-ajast? Soov luua, armastada, rõõmustada; või karta halba ilma, sügavat vett, surma? Oluline on need maastikud läbi käia.

Lavastus “Soo” on poeetiline rännak läbi ja üle kutsuva, pelutava, müstilise, piiripealse soo. Läbi lõputu nulliseguse rea, milles ometi armastus, arusaamatus, ilu… Ja küsimus elu ning surma järele. Selle soo serval saab Kunstnik kokku Koduperenaise, Härra, Müürsepa, Joodiku, Metskassi, Teadjanaise, Õunakese ja Muusikaga.

1914, mil Luts kirjutas jutustuse “Kirjutatud on…” (hilisema pealkirjaga “Soo”), algas Esimene maailmasõda…

“Lavastuses ei kaitse turvaline karakterivaap ainsatki tegelast. Kohaloleku reeglid on teised ja Ugala näitlejate ansambel on tõestanud taas oma paindlikkust, valmisolekut. Kas tahtlikult või vaistlikult on külalislavastaja Eva Koldits kõigi osaliste puhul seadnud eesmärgiks mis tahes stambi vältimise – ja see on õnnestunud. Ollakse murtud elurõõmuga inimlapsed.”

Pille-Riin Purje “Klaashelmetega fuuga soos”, Sirp 30.09.2016

Eesti teatri aastaauhinnad 2017 – muusikalise kujunduse ja originaalmuusika auhinna laureaat Jaak Lutsoja

Eesti teatri aastaauhinnad 2017 – meeskõrvalosatäitja auhinna nominatsioon Aarne Soro
Hinnang: Koos Kummi Tarzaniga laenutasin teisipäeval ka Lutusu jutustused, et meelde tuletada tema "Soo". Nädala sees on olnud nii palju tegevust, et ära lugeda jõudsin vaid esimesed 80 lehekülge. Esimest vaatust vaadates oli hea tõdeda, kui raamatulähedane tekst kõlas. Kärpeid muidugi oli, aga parimad Lutsu pärlid olid kenasti olemas.

Lisaks teksti originaalilähedusele oli väga huvitav lavakujundus. Ühe pöörleva laua abil suudeti edasi anda nii tee, purre, soo, järv kui lootsik. Tugevas külgvalguses suudeti lavasuitsu ja idamaiste muusikainstrumentidega luua maagiline keskkond. Poolteist tundi möödus linnutiivul. Vaatuse lõpus tekkinud lühtri motiiv oli võimas.

Teises vaatuses jäi peale lavastaja nägemus, et sõnalist osa tuleb oluliselt kärpida ning sõnumit edastada pigem visuaaliga. Need 55 minutit olid hoopis pikemad kui I vaatuse 90. Jäi aega lugeda lavaruumis nähtaval olevaid valgusteid ja mõlgutada mõtteid, kas akoridionimäng oli otse või töödeldi seda räigelt elektrooniliste vahenditega. Enam ei olnud muusika müstilise keskonna looja vaid pigem piinariist. Kuna raamatus seda osa lugenud ei olnud, siis jäi nii mõnigi asi arusaamatuks. On põhjust raamat lõpuni lugeda.

Samas saan lavastaja teksti kärpimise soovist täiesti aru. Liialt palju sõnu ei ole ka hea. Ning kindlasti oli publiku seas neid, kes erinevalt minust oskasid otsida põhjust, miks kasutati publiku kogunemise ajal kardinat (peale selle, et suurt valgusparki peita), miks just need tegelaskujud mängiti ühe ja sama näitleja poolt. Pärast etendust oli väga hea neid nüansse lavastaja ja näitlejate käest kuulda. Ehk oskan minagi järgmisel korral endalt selliseid küsimusi küsida ja vastuseid leida.

Kostüümi ja grimmi poole pealt häiris, et metskass oli riietatud õrna ülimalt naiselikku kostüümi. Jah, rohelist lõhikutega kostüümi on kerge peita punase õunakostüümi sisse, aga minu kujutelmas on metskassi riietus ülimalt praktiline, et soos ellu jääda ning tagasihoidlik. Segadusse ajas Madjaku ja Juhani kostüümide suur sarnasus. Enamasti sai aru, kes parajasti laval on, aga mingil hetkel kadus järg käest. Lutsu kirjeldustest jäi eriti meelde Jakupi habe. Sooserval elava müürsepa mahaaetud habe jättis kuidagi kunstliku mulje.

Kui varem olen Ugala lavastuste kohta kirjutanud, et ülimalt igavale esimesele vaatusele järgneb võimas teine vaatus, siis seekord kippus olema veidi teistpidi. Mis sa hing ütled, ikka ei ole ta millegagi rahul.

Kokkuvõttes jään siiski etendusega väga rahule.