Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (446) Emajõe Suveteater - ☞Tagahoovish - (Lina 7 hoov, 09.08.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Kiti Põld
Žanr: sõnalavastus
Näitlejad: Marje Metsur, Ragne Pekarev, Ingrid Isotamm, Marian Heinat (Vanemuine), Kaia Skoblov, Carine Jessica Kostla, Margus Jaanovits (Vanemuine), Andres Dvinjaninov, Villu Kangur, Karol Kuntsel (Vanemuine), Reigo Tamm (Vanemuine), Silver Kaljula (Must Kast), Karl Kristjan Puusepp, Reneli Husu, Miariin Pruulmann, Joosep Kull, Oskar Säärits, Iris Viru
Tutvustus: Lõputu grill kahes vaatuses Oskar Lutsu jutustuse tuules..

Kirjandusklassiku stseenid agulielust 1930ndatel aastatel on kujunenud võrdpildiks sellest, mis oli tollal tagahoovilik. Seal otsis seiklusi libekeelne tsaariohvitser Belski, oma õigust ajas taga kingsepp Kapral ning piskuga pidi elama õmblejanna Tatjana. Emajõe Suveteatri lavastus uurib, mis toimub säärastes nurgatagustes nüüd – mis on just sel suvel tagahoovish? Mida huvitavat on tänased tegelased tellinud eluvalikute kataloogist? Kas midagi on alles ka eelnenust ning mis ühendab ajastuid ja arusaamu? Üks on kindel – näha saab uut ja vana!

Kiti Põld, Eesti Teatri Agentuuri eelmise näidendivõistluse laureaat, on kirjutanud mängulise, huumoririkka ja keelevimkadega loo värvikatest tegelastest, kes trehvavad kokku mitmeski mõttes ristteel asuvas aegunäinud majas. Polegi selge, mida tuleks nüüdsel ajal pidada normipäraseks ja mida alternatiivseks. Kes püüdleb harmoonilise eksistentsi poole mediteerides, kes eetiliselt toitudes, kes raharõõmu kasvatamise kaudu. “TAGAHOOVISh” seob tuttavad loomuomadused ja uudsed elunägemused pöörasesse ajasõlme.
Hinnang: Viimase etenduse valguskujundus oli väga täpselt paika rihitud. Täpselt teise kella kõlamise ajal jõudis seni silmi pimestanud päike etenduspaigana toimiva maja katuse varju tuues esile imeilusa tumesinise taeva hallikate müstiliste pilvedega. Pilved elasid edasi oma elu ja all läbi kahe korruse käis elu mitmes ajas.

Ühelt poolt on kahju, et sellised kenad vanad majad kipuvad üha enam ajale jalgu jääma ning neid ootab lammutamise tee. Tihti tuleb asemele uus ja parem, aga nii mõnigi kord pole uus sugugi nii ilus ja väärikas nagu vana.

Suurepärane taaskohtumine Villu Kanguriga. Viimati nägin teda teatrilaval Noorsooteatri lavastuses Skangpoomijad kuskil eelmise sajandi viimasel kümnendil. Ajamasin on edasi liikunud umbes 25 aastat, aga Villu on endiselt väga energiline ja vitaalne. Kui algul tundus Ilmari tegelane veidi tahumatu, siis etenduse käigus küpses see tegelaskuju kiiresti. Ning hiromant Pastelli roll oli Villule otsekui valatud.

Päris huvitava rolli tegi ka Reigo Tamm. Ooperilauljal tulid nukuteatri elemendid väga hästi välja. Ja lavastusele tuli andeka tenori kasutamine kindlasti kasuks. Mis sest, et see kipub juba suvelavastustes traditsiooniks saama, et kõrvalosas särab (ooperi)laulja või tantsutäht. Aga see töötab.

Ajas rändamine tegi etenduse jälgimist rakemaks. Mitmel juhul tekkis küsimus, millises ajas me siis tegelikult nüüd oleme. Samas tänapäevane osa oli päris vaimukas ning realistlik. Samas ilma viideteta eelmisesse sajandisse poleks tegemist olnud nii tugeva näidendiga kui nüüd noore autori kirjutatu. Teisalt Oskar Lutsu tekstitruu dramatiseering oleks eelkõige nooremale publikule arusaamatuks ja igavaks jäänud. Tasakaal kahe erineva ajastu vahel oli üsna paigas ning tuli kokkuvõttes lavastusele kindlasti kasuks.

Üks mälestus tuleb meelde vaadates kavalehte. Kunagi tuli kirjanduse tunnis kirjutada väike essee loetud raamatu peategelasest. Kui vahetult enne päästvat koolikella enda kirjutatut üle lugesin, siis leidsin, et kirjatekst ei taha hästi kokku minna õpetaja poolt antud pealkirjaga. Hetkeajel lisasin pealkirjale käändelõpuks kaks tähte. Seda tehes ei pannud tähele, et olin taskust võtnud teise pastaka. Õpetajale ei jäänud teine värv tähelepanuta. Väidetavalt sain just nende kahe lisatud tähe eest kõrgema hinde. Kavalehe kujundajad on olnud täpselt sama dilemma ees - oleks nagu Tagahoov ja nagu ei oleks kah. Punaselt lisatud h-täht tegi vanast ja uuest tekstist tugeva terviku.

Märkused: Viimases etenduses mängis jala murdnud Liina Tennossaare asemel Ragne Pekarev. Kui poleks teadud arvanuks, et majaproua roll oligi temale kirjutatud.