Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (444) Vana Baskini Teater - ☞On alles perekond! - (Ulila suveaed, 15.07.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Francis Joffo
Žanr: komöödia
Näitlejad: Ene Järvis, Raivo Rüütel, Ivo Eensalu, Karin Tammaru (Endla Teater), Toomas Täht, Veljo Reinik, Alice Kirsipuu
Tutvustus: Francis Joffo koomiline melodraama „On alles perekond!” on võitnud tuhandete prantslaste südamed ja võidab kindlasti ka sinu oma! See sotsiaalselt tundlik tekst on läbi põimunud huumori ja inimliku soojusega. Näidend pakub mõlemale sugupoolele olenemata vanusest nii äratundmist kui ka naeru ja pisaraid. See on koomiline sisekaemus meeste ja naiste vahelistesse suhetesse, kus armastus ja armukadedus ei tunne vanusepiire ning haarab meid olenemata sellest, kas oleme kahekümnesed või kaheksakümnesed. See on lugu, mis paneb meid naerma meie endi üle, näidates kuidas me armastame, tülitseme ja naerame. Näidendi tegevus on toodud Prantsusmaalt Eestisse. Näeme, kuidas Tsoorust ootamatult Tallinnasse saabunud 85-aastane Papa hakkab lahendama oma tütre, tütretütre ja tütretütretütre peretülisid. Tal on selleks üks kindel vahend, mis toimib alati. Tule uuri järele, võib-olla on sinulgi sellest tulevikus kasu!
Hinnang: Olen Ulila suveaiast kiviviskekaugusel elanud nüüd juba üle 20 aasta, aga alles nüüd on esimene kord, kus ta tegelikult üles otsisin. Näha on, et kohta on aegade jooksul kärbitud aga jätab siiski väga õdusa mulje. Betoonplaatidel lavaesine sobib publikule väga hästi. Tõsi poolikutest palkidest pingid on pikemaks istumiseks ilmselgelt liiga madalad. Laval toimuvat on ka viimasest reast hea jälgida, sest pinkide vahekaugus on veel suurem kui varem kiidetud Ugala Black Box'is. Seega jalgu saab liigutada küll aga sellele vaatamata on vanemal teatripublikul raske üles tõusta.

Kui kohapealsetele korraldajatele midagi ette heita, siis seda, et puudele kinnitatud tõrvikud enne etendust ei andud piisavalt vinget effekti. Hilisele algusajale vaatamata oli ilmselgelt liialt valge selleks, et tulemäng saaks hiilata. Etenduse lõpul oleks see kindlasti vingem olnud. Jättes muidugi kõrvale küsimuse, kui palju tehti tõrvikute paigaldamisega väärikatele puudele liiga.

Tükk ise on tüüpiline Vana Baskini Teatri melodraama. Kellele säärane nali tavaliselt ei meeldi ei saa ka seekord midagi uut. Kellele meeldib, see naerab end etenduse ajal tühjaks. Seda vaatamata sellele, et hiljem ei mäleta täpselt, mille üle naer käis.

Alguses ei saa minema ja lõpus pidama. Alguse kohmetusest saadi seekord kiiresti üle aga lõpp kippus venima. Samas 2 tundi 10 minutit koos vaheajaga on üsna paras pikkus. Tõsi ebamugavatele pinkidele vaatamata oleks publik hea meelega lühema vaheajaga nõus olnud.

Ivo Eensalu sai lahutamismõtteid mõlgutava sarmika 80+ vanataadi mängimisega väga hästi hakkama. Eriti hea paari moodustas ta Raivo Rüütliga. Tegelikult olid kõik tublid.