Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (441) Alle-Saija teatristuudio - ☞Surnud hinged - (Reola Kultuurimaja, 12.05.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Nikolai Gogol
Žanr: komöödia
Näitlejad: Argo Peetmaa, Aivo Kikerman, Doris Pavlov, Meelis Vahtramäe, Merike Ingver, Tiina Neeve, Hennu Krukov, Imbi Pallo, Kent Joosep, Karin Ulst, Ülle Sillamäe
Tutvustus: N.Gogoli tekstile dramatiseeritud komöödia „Surnud hinged“ on lugu valetamisest. Sellest, kuidas inimesed ahnuse, upsakuse, rumaluse ja muude pahede tõttu näitavad ennast kellegi teisena. Sellest, et kokkuleppeid ja tehinguid tehakse mingit varjatud eesmärki silmas pidades, kuid kes sellisest kokkuleppest või tehingust kasu saab, pole kunagi päris selge. Kõik tegelased on tegelikult suuremal või väiksemal määral pahelised ja seega ka ise justkui surnud hinged. Loo moraal on, et peaaegu kõik on müüdavad, küsimus on vaid hinnas. Lugu on aktuaalne, sest paralleele võib tõmmata tänapäeva poliitika või majandusega. Olgu selleks kas häälteostmised ja fiktiivsed sissekirjutused valimiste eel või nn. riiulifirmade ja tankistide kasutamine ettevõtluses – „kaubeldakse“ siingi ju kaudselt nn. surnud hingedega. Laval Alle-Saija Teatristuudio, lavastajad Ingrid Ulst ja Janno Puusepp.
Hinnang: Ega Tšitšikovi väga enam ei mäleta. Kui siis ühe meelelahutaja sketši järgi. Samas vene klassika naerutab ikka veel, kuigi kujutatud sündmused jäävad sajandite taha. Ja seda isegi siis, kui toapoiss pannakse luulevormis lugu jutustama.

Lavakujunduses pole muud kui mustad ja valged kastid. Neid ümber tõstes saadi kergesti kõik tegevuskohad. Lugu nii must-valge ei olnud, kuigi kontraste surnud hingede müümise ja osmise loos leidub.

Väga hästi on õnnestunud kostüümide valik. Väga stiilsed olid toapoisi ja kuberneri kostüümid. Toapoisi saabastel olid vast ajastule veidi liialt kõrged kontsad, aga tundub, et Doris tundis end neis hästi. Kirsiks tordil olid muidugi roosakad lipsud-sallid mõisnike ja mõisaprouade kaelas. Nagu mäng ei käikski ümber surnuid hingi ostva suli vaid hoopis ümber mõisaproua.

Väga hästi on välja mängitud see, kui kahepalgeline maailm ikka on. Kui kergesti üritavad inimesed teiste nahka üle kõrvade tõmmata. Saagu väliseks fassaadiks kas pidulik teeõhtu, kaardimäng või müügitehing.

Kahju muidugi, et publikut oli suurepärases saalis sama palju kui näitlejaid hästi valgustatud laval. Lavastus on väärt nägemist.