Autor(id): Richard Beani ja Clive Coleman
Žanr: komöödia
Näitlejad: Nicholas Burns, Nancy Carroll, Oliver Chris, Laura Elphinstone, Eben Figueiredo, Tony Jayawardena, Scott Karim, Rory Kinnear, Alana Ramsey, Sophie Russell, Fode Simbo, William Troughton, Joseph Wilkins, Duncan Wisbey, Miltos Yerolemou, Rupert Turnbull, Matilda Shapland
Tutvustus: Richard Beani ja Clive Colemani uues komöödias astub Rory Kinnear
(„Kolmekrossiooper“, „Penny Dreadful“, „Othello“) üles Marxi ja Oliver Chris
(„Kaheteistkümnes öö“, „Green Wing“) Engelsi rollis. Londoni teatrist The
Bridge Theatre otse üle kantava etenduse lavastaja on Nicholas Hytner ning
taas on saanud kokku Broadway ja West Endi hittkomöödia „Üks mees, kaks
bossi“ loomemeeskond.
On aasta 1850 ja Londoni Soho linnaosas, Deani tänaval peidab end Euroopa
enimkardetud terrorist. See 32-aastane pankrotis, rahutu ja seksinäljas
revolutsionäär kujutab endast vahutavat kombinatsiooni briljantsest
intellektist, solvavast, satiirilisest nutist ja lapselikust emotsionaalsest
küündimatusest.
Mehe ümber tiirlevad raisakotkastena võlausaldajad, spioonid, rivaalitsevad
revolutsioonilised rühmitused ja tema kauni naise võrgutajad. Tal puudub
kirjutamiseks inspiratsioon, tema abielu on hääbumas, tema sõber Engels on
tema geniaalsuse raisku minemise pärast meeleheitel ning tema ainus lootus
on töö raudteel. Siiski pole pealinnas kedagi, kes suudaks pubisid kammides
veeta põnevama õhtu kui Karl Heinrich Marx.
Hinnang: Avakaadrid uuest West End'i teatrihoonest olid muljetavaldavad.
Vähemalt filmilindilt paistsid mugavad toolid ning huvitava paigutusega
rõdud. Meekärje kujuline lava tundus ka väga huvitav.
Lavale ehitatud 1850. aasta London Soho oma rohekaspruunides toonides tundus
väga realistlik. Vaeva oli nähtud linna elustamisega ka publiku kogunemisel
ja vaheajal. Muutuv valgustus ja suitsevad korstnad oli väga huvitav
tehniline leid.
Kuna laval kasutati palju vanamoodsat inglise keelt, millesse pikiti sisse
nii saksa kui prantsuse keelt, ning komöödiale ebaloomulikult palju
filisoofilist teksti, siis oli lavastus suhteliselt keeruline jälgida.
Õnneks kuvati kinolinale ka subtiitrid, mis kergendasid arusaamist
oluliselt.
Noore Marxi seiklused Londoni vaeses linnaosas olid lavale pandud vaimukalt
ja detailide rohkelt. Kas ajaloolased ja filosoofid just sellist Marxi
mäletada tahaksid aga eks mõtlemisainet ole neilegi.
Maitsekalt tehtud teleülekanne. Ei liialdatud suurte plaanidega, pilt oli
terav ning subtiitrid sünkroonis.
Märkused: Kaamerasilma jäänud publikul olid seljas üsna õhukesed riided. Kas
tõesti on nüüd Londonis ka teater, kus kino kombel üleriideid saali kaasa ei
võeta. Ka West Endist tuttavad jäätisemüüjad ei jäänud pilti. Mina igatahes
ei lasknud juhust mööda ja sõin londonlaste kombel vaheajal ühe jäätise.
Tõsi pappkarbi asemel pakuti seekord vahvlitorbikuid.