Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (430) Vanemuine - ☞Öörändurid - (Vanemuise väike maja, 10.02.2017) ♥♥♥♥

Autor(id): Conor McPherson
Žanr: draama
Näitlejad: Kärt Tammjärv, Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar, Andres Mähar, Veiko Porkanen
Tutvustus: Dublini äärelinna maalilises lobudikus veeretab oma päevi õhtusse Tommy ning teeb koos oma semu Dociga plaane, kuidas kiiresti rikkaks saada. Ühel õhtul toob Tommy oma onu majja noore naise, keda tema endine poiss-sõber on äsja tänaval rünnanud. Salapärane naine, kes ei rutta oma minevikult katet kergitama, käivitab nelja mehe vahel sündmusteahela, milles on oma koht (armu)kadedusel ja vihkamisel, hoolimisel ja unistustel, aga ka iiri lugudele omasel kirbel huumoril, mis teravaid olukordi muhedamaks mahendab. Iiri päritolu kaasaegse dramaturgi Conor McPhersoni looming on Eestis üsna tuntud (“Teisel pool”, “See pärnapuulehtla”jt). Vanemuine on üsna hiljuti mänginud tema ühemehetükki “Rumm ja viin”. “Öörändurid” on tema värskeim täispikk näidend (2013), mis jõudis pea korraga nii Londoni kui New Yorgi lavadele ja pälvis kohe New Yorgi kriitikutelt ka aasta parima uue näidendi preemia.
Hinnang: Antud lavastuse kõige tugevam külg minu arvates oli visuaalne lavakujundus. Üheltpoolt suur tühjus koos asju täis kuhjatud lauaga, teisalt hunnitud vaated pilvedest, puulatvadest ja okstest. Läbipaistev kardin oli nii meisterlikult ära peidetud ja sellega loodi lummav öine tähistaevas. Lõpupilt tuletas meelde aastate tagust Caligula etenduse algust. Tähistaevas kinnises ruumis oli pea sama lööv, kui õues.

Andres Mähar säras omapärase kelmi Tommina, kelle oli elu õpetanud slikerdama, tundub et ka varastama ja samas endale tagavara koguma. Selle asemel, et sissetulekud kohe laiaks lüüa sai ta suurepäraselt hakkama oma segamini toas. Ja seamini oli ta vaid teiste jaoks - Tommy enda jaoks valitses kõikjal temale endale arusaadav süsteem. Muidugi tuletas juba esimene kohtumine naisega talle tegelikult valitsevat korralagedust meelde.

Hannes Kaljujärv sai naise surmast vaevatud ja kibestunud Maurice rolliga väga hästi hakkama. Kõik oli usutav ja tõetruu kuni hetkeni, kui autor, lavastaja või kunstnik panid tema kätte kunstlillekimbu ja nakse portfelli. Armastus noore naise vastu on imelik asi ja võib panna imelikke asju tegema aga selline muutus ei olnud usutav.

Kõige rohkem vastuolusid tekitas Veiko Porkaneni mängitud Kenneth. Soliidne vägivallale kalduv kalambuuritsema kippuv maffiooso. Kui sellise kurikaela arengu põhiliseks jõuks on üks noor naine, siis on ilm ikka hukas küll.
Märkused: Kahju, et piletisadu toob saali inimesi, kellel ei ole mingit huvi tõsisema sisuga teatritüki vastu. Lisa heli- ja valgusefektide tekitamine saalis kipub üha rohkem ja rohkem probleemiks saama. Kas tõesti peaksid telefonitootjad lisama lennurežiimile ka teatrirežiimi?